Kui avatud Riigikogu me vajame?

Riigikogus menetluses oleval kodu- ja töökorra eelnõul on tulevikku suunatud tagajärjed, pannes päitsed pähe kõigile tulevastele Riigikogu koosseisudele ning on sammuks suletuma valitsemise poole.

On üsna tavapärane, et rahvaesindajad Toompeal püüavad  enne valimisi nelja aasta jooksul saadud töökogemuse üldistada ning Riigikogu tööd reguleerivat  kodu- ja töökorra seadust täiendada. Nimetatud seaduse muutmine nõuab koosseisu hääleenamust, olles seega üheks oluliseks põhiseadusliku demokraatia nurgakiviks.

Hetkel on Riigikogus  lõpphääletusele minemas praeguse koosseisu ajal valminud eelnõu.  Seda tasub ka kodanikel põhjalikumalt uurida, et hiljem ei peaks tagantjärele targutama. Eriti oluline teema  “välise vaatleja” jaoks on ligipääs Riigikogu töö käigus loodavale teabele. Põhiseadus annab kodanikule (piirangute puudumisel igaühele) õiguse nõuda avaliku võimu asutustelt sh. Riigikogult informatsiooni asutuse tegevuse kohta. Nagu kõigi põhiõiguste puhul tohib seda õigust seadusega piirata, kuid need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Riigikogu menetluses oleva eelnõuga soovitakse korrastada komisjoni töö käigus tekkivale teabele juurdepääsu reegleid. See on vajalik, sest Riigikogu komisjonides toimuv arutelu ja otsustusprotsess on parlamendi töö seisukohalt väga oluline ja avalikkusele huvipakkuv. Pingeid komisjonide töö ümber on suurendanud asjaolu, et enamiku komisjonide protokollid on äärmiselt napisõnalised ega ava toimunu sisu. Vaidlus komisjonide istungite helisalvestiste staatuse üle on otsaga jõudnud isegi Riigikohtusse, kes pole veel oma sõna öelnud. Ilmselt kohtulahendit ennetada püüdes ongi Riigikogus ette võetud helisalvestiste staatuse määramine seadusega.

Eelnõu näeb ette komisjoni istungi helisalvestise kuulutamise  ametkondlikuks kasutamiseks  mõeldud teabeks säilitamise tähtajaga sama koosseisu volituste lõpuni. Praegu rakendub helisalvestistele avaliku teabe seaduse regulatsioon, mis näeb ette  avaliku võimu asutuste teabele juurdepääsu üldised põhimõtted ja korra.  Seaduse kohaselt saab nõuda juurdepääsu teabele, mille suhtes puuduvad  juurdepääsupiirangud.  Seni  teabevaldaja e. Riigikogu sellist otsust  helisalvestiste suhtes langetanud ei ole, nüüd kavatsetakse seda teha.

Põhjenduste hulgas  on kõlanud väide, et Riigikogu komisjoni istungite kinnisuse põhimõttest tuleneb otseselt vajadus mitte avalikustada  detailselt komisjoni istungil toimunut. See on meelevaldne tõlgendus, sest kinnine komisjoni istung ei pea tähendama, et seal toimunud arutelu on konfidentsiaalne.  Kinnise istungi tähenduseks erinevalt avalikust istungist on avalikkuse esindajate piiratud juurdepääs istungiruumi.  Kinnise komisjoni istungi  meediafail võib vabalt olla avalikkusele kättesaadav, see on poliitilise valiku küsimus.

Nagu ikka poliitilise valiku langetamisel, tuleb kaaluda poolt- ja vastuargumente.  Eelnõu algatajad on põhjendanud  juurdepääsu piiramist komisjonide helisalvestistele  vaba arutelu võimaldamisega.   Selline mõttekäik eeldab, et Riigikogu liikmel on mingid  hirmud või piirangud oma seisukohtade avalikustamisel.  Millised need on?  Huvitav oleks teada, kui paljud maailma parlamendid kasutavad  praegu oma töös eelmise sajandi algusest pärinevat Chatham House’i reeglit, millele põhiseaduskomisjoni esimees armastab viidata. Valitud  rahvaesindajate tegevusele hinnangu andmist selline „varjude mäng“ igatahes ei soodusta.

Hea tahtmise korral võib mõista Riigikogu praeguse koosseisu liikmete õigustatud ootust jätta avalikkuse ette toomata komisjoni istungil kõlanud „naljad ja loba“, sest nad polnud istungite helisalvestiste võimalikust avalikustamisest teadlikud.  Sel juhul võiks tiitliga „ametkondlikuks kasutamiseks“ lugeda nende komisjonide helisalvestised, kes seda taotlevad. Vastava märke tegemiseks pole vaja seadust muuta,  piisab viitest avaliku teabe seaduse sättele, mis lubab  asutuse juhil põhjendatud juhtudel asutusesiseselt adresseeritud teabele juurdepääsu piirata. Antud juhul on selline pädevus ilmselt Riigikogu juhatusel kui asutuse tööd korraldaval organil.

Murelikuks teeb see, et menetluses oleval seadusel on tulevikku suunatud tagajärjed. Järgmiste Riigikogu koosseisude jaoks on juba ette otsustatud, et „Dokumentide kavandid ja nende koostamiseks kasutatavad abimaterjalid (nt helisalvestised) ning aruteludeks ja konsulteerimiseks koostatud materjalid (memod, projektid, arvamused, nõuanded jm), mida dokumendiregistris ei registreerita, on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks.“ Sellest piirangust vabanemiseks  tuleb tulevastel rahvaesindajatel  jällegi ette võtta „vigade parandus“, mis  algselt ajendas sotsiaaldemokraatide fraktsiooni paar aastat tagasi  Riigikogu komisjonide protokollide sisukuse teema tõstatama.  Teatavasti oli Riigikogu 2004. aasta lõpus langetanud otsuse mitte enam kajastada   komisjonide protokollides toimunud arutelude sisu, vaid piirduda üksnes formaalsustega.

Praegu on veel võimalus viga vältida ja jätta peatselt valitavale Riigikogu uuele koosseisule otsustada, kui avatud parlamenti nad näha soovivad. Kaevikule ei tasu viskuda kümne aasta taguse olukorra ennistamiseks, vaid suunata pilk tulevikku. Praegu enne valimisi on õige aeg küsida kõigilt Riigikokku pürgijatelt ja ka pürgijail endil – kui avatud Riigikogu nad tahavad.

About the author
liia_veeb
Senior Expert

Leave your comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *