Pabervalimistest nutika digiriigini

Eesti peaks kiirendama e-teenuste maksimaalset rakendamist, sest paberteenuste ja e-teenuste samaaegne ülalpidamine muudab innovatsiooni luksuskaubaks.

Alates 2005. aastast on Eestis kasutusel e-hääletamise võimalus. Esmakordselt kasutas seda 1,9 protsenti hääletanutest. Nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus viimastel Riigikogu valimistel andis e-hääle iga kolmas valija. Muutus on tähelepanuväärne, kuid rahuloluks on vähe põhjust. Ka eelmise aasta Euroopa Parlamendi valimiste ajal jäi e-hääletajate arv samasse suurusjärku olles isegi natuke suurem. Kaugeleulatuvaid järeldusi on hetkel veel vara teha, kuid trendiks tundub olevat e-hääletajate hulga stabiliseerumine 1/3 hääletajate juures.

Praxise uuring “E-teenuste kasutamise tulemuslikkus ja mõju” näitab, et avalikud e-teenused ei ole sugugi nii populaarsed, kui Eesti e-riigi kuvandit arvesse võttes võiks eeldada. Vähe on selliseid teenuseid, mida eelistab elektrooniliselt kasutada üle 50 protsendi inimestest. Nendeks on vaid tuludeklaratsiooni esitamine, digiretsepti tellimine ja riigilõivu tasumine internetipangas. Suuremat osa e-teenustest kasutab alla poole potentsiaalsest kasutajaskonnast. Sünni-, abielutunnistuse ja ehitusloa taotlusi ning elukohavahetuse teavitusi tehakse kõigest 2-3 protsendil juhtudest interneti teel.

Milles on probleem? Probleem on selles, et me ei kasuta oma e-riiki efektiivselt. Hoides ülal kahte paralleelset süsteemi – pabersüsteemi ja elektroonilist süsteemi -, tõuseb ressursivajadus ja majanduslikku kasu ei teki. Elektroonilised lahendused muutuvad hoopis luksuskaubaks, mis tekitavad lisakulu selmet aitaks kulusid kokku hoida.

Eesti Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimiste korraldamisega on seotud umbes 5000 inimest, kellest enamus tegeleb paberhääletuse tagamisega. Nii on see olnud aastaid. Vabariigi Valimiskomisjoni sõnul kulub valimiste läbiviimiseks umbes 2 miljonit eurot. E-hääletuse süsteemi püsikulu valimiste ajal on umbes 75 000 eurot, ehk 3,75 protsenti kogukulust. Aeg-ajalt toimuvad arendustööd lähevad maksma 40 000 – 90 000 eurot. Siit ilmnebki, et kuigi e-lahenduse kasutamine on tunduvalt odavam, ei saavuta me siiski majanduslikku kokkuhoidu. E-lahendus on antud juhul lisateenus, mis hoopis tõstab kulusid ning muudab riiki paksemaks.

Valimiste puhul ei ole süsteemi majanduslik efektiivsus loomulikult primaarne, kuid sellest hoolimata tekib küsimus, kas me võiks jõuda ka e-hääletuse puhul 100 protsendi lähedale nagu see on tulu deklareerimisel. Selleks ei pea ju midagi erilist tegema. Toimiv ja turvaline elektrooniline süsteem on kasutusel juba üle 10 aasta. Sisuliselt oleks vaja tegeleda valijate koolitamise ja e-hääletamise teavitustööga.

Valimiste süsteem on üks konkreetne näide, kuid antud probleem puudutab kõiki e-teenuseid. Maksimaalse kasutusprotsendini tuleks jõuda kõikide e-teenuste puhul, sest nutikatest rakendustest on kasu siis, kuid nad vahetavad välja vana süsteemi majanduslikult efektiivsel moel. Selleks, et e-teenuste kasutusprotsenti ja ka kasu tõsta, oleks vaja tegeleda süstemaatiliselt kasutajaskonna teavitamise ja koolitusega. Vastasel juhul ei ole meie digiriik üldsegi nii väga nutikas, vaid pigem kallis luksuskaup.

 

About the author
raul_veeb
Programme Director of National Cyber Security

Leave your comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *