Poliitikud e-hääletamise usaldusväärsust kangutamas

Iga neljanda aasta märtsikuu esimesel pühapäeval, Riigikogu valimise päeva õhtul, on Eesti rahvas üks suur kõrv. Kell kaheksa suletakse valimisjaoskonnad ning juba lähema tunni jooksul on oodata e-hääletamise tulemusi. See on põnev hetk, kus hakkab selguma poliitiliste jõudude vahekord  eelseisvaks neljaks aastaks.

Sel aastal kujunes olukord eriti dramaatiliseks – poliitiline konkurents oli tihe ja 5% valimiskünnis suurendas ärevust veelgi.  Elurikkuse erakond, uustulnukas valimistel, sai arvatavasti tõelise šoki, kui kuulis, et neil on e-hääli vaid mõni tuhat, samal ajal kui Reformierakonna e-häälte saak ulatub pea saja tuhandeni. Ka EKRE, kes alguses rõõmustas 33 000+  e-hääle üle, hakkas hiljem kahtlema – miks vahe valimised võitnud Reformierakonnaga on kolmekordne?

Kõige käepärasem selgitus on loomulikult kellegi poolt e-hääletamise tulemuste kallutamine Reformierakonna kasuks. Unustatakse Ausa e-hääletamise põhimõtted, millega erakonnad lubavad, et „valimiskampaania käigus ega pärast valimisi ei seata juhul, kui järgitakse e-hääletamise seadustatud protseduure, päevapoliitilistel kaalutlustel küsimuse alla e-hääletamist ja seega kogu valimiste legitiimsust.“ Kui  kahtluse külvamine tundub erakonnale kasulik, siis seda ka tehakse. Õnneks on Keskerakond meelt muutnud ja loobunud varasema esimehe näpunäitel toimunud e-hääletamise vaenamisest.

Siis, kui e-häältele hakkasid lisanduma pabersedelite lugemisel saadud hääled, hakkas tõde selguma.  Elurikkuse erakond sai ka pabersedelitega vähe hääli, Reformierakonna pabersedelite häälte saak jäi tunduvalt alla Keskerakonnale ja isegi EKRE-le, nagu nähtub alljärgnevast tabelist.

Tabel. Erakondade e-hääletajate osakaal.

Tõepoolest, e-hääletajate osakaal on kõige suurem Reformierakonnal, kuid edu ei ole ülekaalukas. Ka Eesti 200, roheliste ja sotsiaaldemokraatide valijatest üle poole eelistab e-hääletamist ja Isamaa on sellele verstapostile üsna lähedal.

Miks siis Keskerakonna ja EKRE valijad eriti usinad e-hääletajad pole? See küsimus väärib tõsiteaduslikku analüüsi, aga mõningased vihjed põhjustele võib anda joonis, mis kirjeldab e-hääletajate osakaalu erinevates valimisringkondades. Torkab silma, et kõige vähem on e-hääletajaid Ida-Virumaal. Tundub, et venekeelsed kodanikud ei ole eriti varmad e-hääletajad. See aitaks seletada ka Tallinna valimisringkondade allajäämist Harju- ja Raplamaa valimisringkondadele. Omaette küsimus on Lõuna- ja Lääne-Eesti valijate keskmiselt suurem konservatiivsus hääletuskanali valikul. Siin võib endast märku anda digitaalne lõhe kui ääremaastumise kaasnähtus.

Loodav võimuliit võiks e-hääletamise usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise ja hästi toimivasse süsteemi sekkumise asemel tegeleda ühiskonna reaalsete probleemidega, milleks on venekeelse elanikkonna lõimimine e-riigiga ja ääremaastumisega kaasnev digitaalne lõhe.

Joonis. E-hääletajate osakaal valimisringkondades.