Katrin Nyman-Metcalf: Namiibia teel e-riigi poole

Katrin Nyman-Metcalf, akadeemia uuringutejuht, kirjutas x-tee laadse andmebaaside suhtluskihi ehitamisest E-riigi Namiibiale Akadeemia juhtimisel. Artikkel ilmus Rootsi ajalehes Eesti Päevaleht.

Teatavasti on e-riik üks Eesti olulisemaid eksport teenuseid ja huvi selle vastu on ülemaailmselt väga suur. Just asjaolu, et Eesti suutis lühikese ajaga ja rasketes asjaoludes ehitada üles e-riigi, mis on palju rikkamatest ja suurtematest riikidest ees pakub huvi teistele. Isegi kui riik on Eestist kaugel ja väga erinev võib leida ühiseid aspekte ja kasutada ära Eesti kogemusi. Seda on otsustanud teha Namiibia. 2014. aasta lõpus allkirjastati Eesti ja Namiibia vaheline leping kaheaastase e-riigi projekti kohta, mida viib läbi e-riigi Akadeemia. Projekti täpsem sisu on, et aidata Namiibial luua nn X-tee – andmebaaside omavaheline suhtluskiht, mis on selleks oluline, et saada andmeid turvaliselt ja efektiivselt eri andmebaaside vahel vahetada. See on üks Eesti e-riigi omapärasid ja mitmel viisil selle kõige olulisem osa. Mida see tavalisele inimesele tegelikkuses tähendab on, et ei pea rohkem kui üks kord andmeid asutustele andma. Andmed liiguvad eri ametite vahel, nii et need kellel on vaja teatud teavet saavad selle kätte, samas tagades andmekaitset, nii et ainult volitatud ametid ja isikud saavad teabele ligi. Isikule tähendab see ka seda, et saab eri teenustele ligi ühest ja samast (elektroonilisest) kohast, Eestis on see eesti.ee veebiportaal. Just tänu sellele süsteemile on Eestist näiteks võimalik luua uut ettevõtet ja saada selleks kõik vajalikud tegevuse lubad eri ametitest, nii et ettevõte on tegutsemiseks valmis umbes 17 minutiga.

Säärane süsteem pakub huvi väga mitmetele riikidele ja eriti nendele, kes tegelevad haldussüsteemide reformiga. Namiibia saavutas iseseisvuse 1990. aastal ning on sellest ajast saadik aktiivselt ja edukalt ehitanud üles moodsa ja hästi toimiva riigi. Samas on parajalt probleeme, nagu okupatsioonist vabanevates riikides ju ikka: endiseid süsteeme näiteks isikutunnistuste kohta saab ainult teatud määral uues olukorras kasutada. Namiibias on see osalt sellepärast, et Lõuna Aafrika okupatsiooni ajal, ajastul kui Lõuna Aafrika oli apartheidi riik, oli süsteem mustade vastu diskrimineeriv. Namiibia on suur riik, Eestist pindalalt 20. korda suurem, aga elanikke on ainult umbes 2,5 miljonit. See tähendab, et linnadevahelised kaugused on suured. Teed on küll üldiselt head, aga siiski oleks riigil suur kasu sellest, kui oleks võimalik rohkem avalikke teenuseid pakkuda elektrooniliselt, ilma et inimesed peavad näiteks pealinna Windhoeki sõitma.

Minul on põnev ülesanne vastutada projekti õigusliku külje eest. Nagu ikka, on IT poolelt inimesed rohkem teadlikud ja hästi ettevalmistatud. Muidugi on IT süsteemi korrektne ülesehitus väga oluline ja minu IT kolleegid Eestist veedavad palju aega Namiibias nii süsteemi loomise kui ka koolituste jaoks, aga tase ja ettevalmistus on üldiselt head. Namiibialased on ka mitu korda eri delegatsioonidega Eestit külastanud. Järgmisest õppeaastast kavatseb Namiibia valitsus võimaldada vähemalt kahele noorele töötajale õppida Tallinna Tehnikaülikoolis e-riigi ja küberkaitse ala magistriprogrammides. Õiguslikult poolelt juhtus ka Namiibias see, mida kogesin ka näiteks Tuneesias või Myanmaris, kus ka hiljuti on olnud e-riigi projekte, et esiteks kõik mõtlevad, et ei tea milleks seda juurat vaja oleks tehnilises projektis. Kui aga seletab küsimusi andmekaitse kohta või selle kohta, kas ja kuidas elektroonilised dokumendid ja allkirjad omavad õiguslikku väärtust näiteks tõendina kohtus või mis juhtub, kui asutus kellele andmeid üle kannab neid kuritarvitab, siis on kohe huvi õigusliku poole vastu väga suur!

Olles Aafrikas palju töötanud ja reisinud on Namiibias asju, mis üllatavad. Kui tulla esimest korda Aafrikasse, on ehk hoopis teised asjad, mis üllatavad. Olen kuulnud väljendit, et Namiibia on „Africa Light“ – s.t. on Aafrika, aga Eurooplastele mitte liiga erinev ja eksootiline. Namiibia oli teatavasti Saksamaa ainuke koloonia Aafrika mandril, aastatel 1884 kuni 1915 (ametlikult) 1920. Aastal 1915 okupeeris Lõuna Aafrika riigi ja sai selle administreerimiseks ÜRO eelkäialt heakskiidu toonase vähem arenenud riikide rahvusvahelise administratsiooni süsteemi all. Kui loodi ÜRO ja nimetatud süsteem kaotati (1946) keeldus Lõuna Aafrika – siis apartheidi riik – seda aktsepteerida ja jätkas omavoliliselt Namiibia okupeerimist. Meie põhjanaabrid soomlased on Namiibias hästi tuntud ja hinnatud, kuna Marti Ahtisaari oli see, kes vahendas iseseisvust 1980. aastate lõpus. Soome saatkond on jätkuvalt üks Windhoeki suuremaid ja Soome toetab eri projekte Namiibias.

Saksa pärandist on märgata tänavanimed, nagu Lutherstrasse ja Bahnhofstrasse, kui üldiselt ei ole saksa keelt eriti kuulda. Ametlik keel on inglise keel aga räägitakse ka palju afrikaansi. Veel on lisaks mitmed eri hõimukeeled. Kõrgema haridusega inimesed räägivad vähemalt kolme keelt ja väga head inglise keelt, kuna veidi madalama haridusega inimesed rääkivad pigem afrikaansi oma hõimukeelele lisaks. Saksa pärandit on aga muul viisil märgata – just see, mis mind üllatas võrreldes mitmete muude Aafrika riikidega. Näiteks panevad poed vara kinni, juba poole kuue paiku, ja restorane ja öö elu on vähe. Ei ole seda tänavatel elamist, mida muidu Aafrikas kogeb, kus ju ilm on soe ja kuna elamispind on väike ning elektrit kas ei ole või on piiratud kogus, siis tegutsetakse õues; kas see on juukselõikamisega, kauba müümine, toidu tegemine, dokumentide kirjutamine või mis iganes. Windhoek on hoopis peale tööaega (mis lõppeb täpselt kell 17) tänavad tühjad.

Eks muidugi Windhoeki külje all asuvas suures Katatura endises getos on olukord veidi teine. Windhoek ise jätab aga pigem vaikse saksa linna mulje – väljaarvatud tunduvalt soojema ilma! Töötamiseks on muidugi häid aspekte saksaliku lähenemisega, näiteks ollakse väga täpsed koosoleku aegadega ja muude kohustustega. Nagu suur naaber Lõuna Aafrika on ka Namiibia vikerkaare riik: elanikke on nii musti, valgeid kui aasia päritoluga ning ka kõikide nende gruppide segusid. Meeldiv on, et säärast mitmekesisust leiab ka igal tasemel ministeeriumites ja muudes asutustes. Ei ole seda, mida apartheidi ajal, et mustadel ei võimaldatud kõrgeid kohti, aga ei ole ka seda, mida tänapäeval näiteks Zimbabwes leidub, et valgetel on raske töötada ametiasutustes.

Namiibia on väga meeldiv riik, kuhu mul on hea meel, et paari aasta jooksul on põhjust mitu korda sõita. Kuna tegemist on tööga on mul olnud ainult vähe aega ringi sõita ja maad näha, aga minu Tallinna naabrid, kes juhtusid just samal ajal seal olema, kui mina, küll aga puhkusel, olid suures vaimustuses ja ei osanud sellest riigist, kui turismi sihtkohast muud kui positiivset ütelda. Näha on palju, näiteks Etosha looduspark, mis on üks Aafrika tähtsamaid või Soussusvlei erakordsed liivadüünid (kus ka mina jõudsin käia, aga kus mul juhust, et ühes maailma kuivemas ja soojemas paigas, oli külm ja vihmane!). Rannikul on mitmed ilusad linnakesed, kus on põnev saksa ja aafrika stiilide segu. Riigis ringi sõites vaheldub kõrbe ja vägevad, kõrged mäed.