Tiiger kooli!

Alljärgnev mõtiskluses ei tule juttu loodusõpetuse tunni elavdamisest, vaid sellest, kuidas muuta Eesti kool vastavamaks infoühiskonna vajadustele ja ootustele. Koolide digiarengu teema on kahtlemata üks sellistest, mille kontekstis sobib taaskasutada president Ilvese tuntud lauset “see, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi”. Tehniline valmisolek on meil tänu Tiigrihüppe projektile olemas, kuid me vajame uut tõuget, et suureneks õpetajate võimekus ja soov tehnoloogiat igapäevaselt koolitunnis kasutada, suureneks.

Ei saa ütelda, et selles vallas midagi ei tehtaks. Digipöörde programmil pole häda midagi. Häda on selles, et seda programmi rakendatakse täismahus, vaid igal aastal väikses arvus valitud koolides. Valimisse sattunud koolid, õpetajad ja nende õpilased saavad päris kindlasti osa digipöördest. Ent vaja oleks süsteemsemat muutust alustades õppekavade arendusest lähtuvalt infoühiskonna väljakutsetest ja vajadustest. Selleks, et meie lapsed omandaksid ka digitaalse kirjaoskuse, peaks arvutiõpetus olema  õppekavas läbivalt. Samuti peaks noor saama teadmised heal tasemel tekstitöötlusest, arvutus- ja esitlusprogrammide kasutamisest, internetist info otsimisest ning elementaarsed teadmised küberturvalisusest. Nutivahenditele, mis praegu on lastele vaid meelelahutuseks, tuleks anda praktiline otstarve, sidudes need muu õppetööga.

Ent see ongi probleemi allikas, sest puuduvad head digitaalsed õppematerjalid, noortepärased teadusvideod, interaktiivsed harivad mängud jms, mis aitaks rakendada vähemtraditsioonilisi õppemeetodeid ja soodustaks õpilastes loovust ja innovaatilisust. Ka õpetajate digipädevus vajaks arendamist, kuid puuduvad juhised, mis suunaks ja aitaks õpetajatel  oma aineteadmisi tehnoloogiate abil mitmekülgsemalt õpetada ning andekatele iseseisvaks tööks lisaviiteid anda. Tippude leidmine ja edasiarendamine on aga ju ka kõigi PISA jm testide põhjal Eesti muidu ikka veel väga tugeva koolisüsteemi üks nõrkuseid. Samas mõjutab just see kõige otsesemalt meie riigi arengut ja innovaatilisust ühiskonnana.

Et Eestis on tehnika abil uutmoodi õppimist kahetsusväärselt vähe, ilmneb ka võrdlusuuringute tulemustes. Näiteks Web Index‘i andmebaasisi põhjal, mis mõõdab riigiti infoühiskonna arengut, on Eesti netiühenduselt koolides küll suisa kolmandal kohal maailmas. Samas õpetajate oskuste ja väljaõppe poolest tehnoloogiat koolitöös kasutada, oleme me alles 28. kohal, edestades napilt mõnd Aafrika riiki. Olukord on nukker, kuna stardipositsioon Tiigrihüppe näol oli väga hea.

Õpetajaid olukorras süüdistada on ülekohtune ja süüdlasi otsida polekski mõtet. Pigem teen mõned konkreetsed ettepanekud.

Õpetajate oskuste ja vilumuse osas tehnoloogiat kasutada aitaks paar asja. Esiteks formaalsem tegevus nagu koolitus, kuid veelgi rohkem oleks kasu parimate näidete ja materjalide omavahelisest levitamisest. Rohkem tuleks julgustada ja motiveerida (ka rahaliselt) tublide õpetajate materjalide loomist ning nende levitamist aineõpetajate võrgustikes. Samuti peaks kõigile õpetajatele olema tagatud kasutajaseadmed (telefonid, iPadid), et tund muutuks interaktiivsemaks.

Olen alati mõelnud, et hajaasustusega riigina võiksime motiveerida erinevate videoloengute valmimist ja kasutamist, et tagada võrdsemad võimalused saada tasemel haridust ka väikestes maakoolides.

Omaette teema on see, kuidas Eesti kool kasvatab tulevasi kodanikke. Teema on aktuaalsem kui kunagi varem – järgmised kohalikud valimised, kus valimisiga on langetatud 16. eluaastani, on varsti ukse ees. Selle asemel, et diskuteerida selle üle, kas poliitikute esinemised koolides valimiskampaania ajal keelata või lubada, võiks diskuteerida selle üle, kuidas õpilaste poliitilist teadlikkust ja motivatsiooni suurendada, seal hulgas ka tehnoloogia abil.

Ühiskonnaõpetuse tund võiks olla kohaks, kus õpetatakse avatud valitsemist läbi e-osalemise praktiliste näidete.  Näiteks võiks paluda õpilasi koolis valijakompassi läbi teha ja arutelda saadud tulemuste ning ühiskonna ja poliitika valupunktide üle.

Meie koolis sõltub täna liiga palju veel konkreetsetest õpetajatest ja nende tehnoloogiajulgusest ja –entusiasmist. Tegelikult on võtmetähtsusega siiski see, kuidas riik teemat väärtustab. Kas riik pöörab pilgu 10 miljoni e-residendi kogumise kõrval ka Eesti enda (e)põlvkonnale?

Väikese ja väheneva rahvaarvuga riigina ei saa me lubada endale, et digiõpetus koolides sõltub vaid kooli pidava omavalitsuse võimekusest, kooli juhtkonna ettevõtlikkusest või projektikirjutamise oskusest (et Digipöördega ühineda). Eesti lapsed väärivad võrdset stardipositsiooni oma e-võimekuse arendamisel. Seega – Tiiger kooli (tagasi)!