Ivar Tallo: E-riigi to-do-list

Ivar Tallo, E-riigi Akadeemia asutaja pani kirja mõtted, kuidas Eesti e-riiki saaks tuunida.

Teha tegelikult ära see, millest aastaid e-Eestist maalilist pilti joonistades on räägitud. Praegu on suur osa tehtust “beeta” tasemel. Näiteks meie uus andmekaitse kontseptsioon, kus anname inimesele võimaluse usalduse tugevdamiseks näha omaenda andmeid ja seda, kes meie andmeid vaatavad, on poolik juba kümme aastat.

Meie eesti.ee portaal ei ole üldse kasutajasõbralik, et mitte öelda kasutajavaenulik. See laieneb ka paljudele väljaspool seda portaali toimivatele teenustele, mille üle võis uhke olla 5 aastat tagasi, aga mitte enam täna. Näiteks e-koolis oma lapse lisamine on tehtud bürokraatlikuks kadalipuks, kus hoolimata e-identiteedist ja muudest toredatest infosüsteemidest kontrollivad ametnikud, kas lapse nimi on ikka suure tähega kirjutatud või mitte (selle asemel, et süsteem näpukad ise ära parandaks)

Me võiksime praeguse tehnoloogiaga vabalt jälgida inimeste suhtlust avaliku võimuga ja selle kitsaskohtasid, me võiksime saata inimesele igasuguseid teavitusi, teha paljud teenused automaatseks, kus inimesel poleks üldse vajadustki oma sooviavaldust igakordselt esitada, aga nendele asjadele mõeldakse mujal ja mitte Eestis.

Meie riigiametnikud on omavahelises suhtlemises ikka veel eelmises sajandis ja uputavad üksteist e-kirjadega. Keegi ei tunnista enda ülesandeks uut suhtluskeskkonda luua, kuigi oleme sellele nagu ka muule mitmeid aastaid tähelepanu juhtinud.

Kümmekond aastat ettevõtjate poolt räägitud vajadus riigihangete keskkond IT hangetele mõistuspärasemaks kujundad on jäänud hüüdjaks hääleks bürokraatlikku kõrbesse.

Üldine avatuse õhkkond, mis iseloomustas (võimaldas) kiiret arengut sajandi alguses, on asendatud pideva salatsemisega, mis ei lase avalikke resursse efektiivselt kasutada.

Kadunud on see innovatiivne keskkond, mis 15 aastat tagasi e-Eesti arendamist iseloomustas, kui õhust haarati huvitavaid ideid ja pyyti neid eesti keskkonnas rakendada. Tõsi, selles vallas on toimunud väikene elavnemine e-residendi ja andmesaatkondade ideedega, kuid huvitavaid võimalusi Eesti elu paremaks muutmiseks on palju rohkem, aga lihtsalt ei ole enam võimalik ametnikke mugavustsoonist välja rebida. Kõige selle taga on järjest enam konserveeruv ametnikkond, keda huvitab enda heaolu ja kes pyyavad igati vigu vältida, eesti üldisele arengule kaasaitamine on pigem nagu afterthought.

E-demokraatia valdkonnas on peale Mart Laari teist valitsust toimunud selge tagasiminek, kaasamine on tüütu sõimusõna, mitte võimalus rahva positiivset energiat Eesti kasuks tööle panna. Sellal kui India eksperimenteerib crowd sourcinguga, püüavad meie ametnikud isegi juba loodud võimalusi saboteerida. Riigipoolset initsiatiivi e-kodaniku õpetamiseks koolis ei ole, äriregistri andmetel on jätkuvalt Euroopa PSI direktiivi (avaandmete korduvkasutamine) rikkudes räige hinnalipik küljes, videostenograafia sisseviimise asemel vaieldakse komisjoniistungite lindistamise üle, c’mon, ärgake härrased ja daamid, nuusutage õhku, me oleme XXI sajandis.