E-valimised tuleriidal

Võimuerakondade poliitikute mõtteid e-valimistest kipuvad vägisi karile kiskuma ja laiule otsa põrutama. Kogu lugu võiks pidada keskpäraseks huumoriks, kui tegu poleks aruteluga ühe riigi ja rahva kõige suuremat usaldust nõudva protseduuri ehk valimiste üle.

E-valimisi on korraldatud aastast 2005 ja osavõtt neist on aina kasvaud, jõudes viimastel Europarlamendi ja Riigikogu valimistel üle 30%. Märkimisväärne on asjaolu, et ka e-häälte protsent oli ühesugune nii üldiselt kõrge osalusega Riigikogu valimistel kui madalama osalusega Europarlamendi valimistel.

Valimised ja sellega kaasnevad protseduurid peavad alati olema hästi läbi mõeldud. Nad ei pruugi tavakodanikule olla lihtsalt mõistetavad, nagu näiteks kuulus D’Honti kordaja, mille alusel jagatakse ümber viimased hääled igas valimisringkonnas. Samuti võib esmapilgul tunduda naljakas võimalus e-valimistel mitu korda hääletada. Ometi on see protseduur sisse viidud just selleks, et tagada kodanikule võimalus häält anda just siis ja sellises keskkonnas, kus teda keegi ei suuna. Ehk teisisõnu, kui keegi sunnib mind püstoli ähvardusel hääletama näiteks Jaanus Karilaiu poolt, siis ma seda ka teen.  Aga hiljem, kui tukiving on lahtunud, saan uuesti hääletada oma tegeliku valiku ja südametunnistuse järgi. Selles on kordushääletuse mõte, mis polegi ju nii keeruline. Igal juhul on oluline, et valimisprotseduurid oleksid avatud ja läbipaistvad ning kui kodanikul on kahtlusi, oleks piisavald erinevaid eksperte, kes neid suudaks hajutada.

Protsess muutub pidevalt

Just niiviisi on käitutud ka e-valimistega. Valimise korda on pidevalt täiustatud, võttes arvesse ekspertide soovitusi nii protseduuride kui turvalisuse osas. Süsteemi on lastud häkkida – seni tulemusteta. Viimane uuendus on alates 2015.aasta valimistest kasutusel olev võimalus oma hääle laekumist nutitelefoni abil kontrollida. Ka see soovitus on tulnud ekspertidelt ning tema teostus annab juurde usaldust kogu valimisprotseduurile.

Meist igaüks tõesti ei tea, kuidas töötab arvuti. Ka seda lugu kirjutades ei tea ma täpselt, kuidas isandate Gatesi ja Jobsi loodud riist- ja tarkvara sõnad kirja paneb, salvestab ja toimetusele saadab. Aga ma usun ja loodan, et põhjanaabrite Petri Allase ja Risto Siilasmaa loodud F-Secure turvatarkvara mind ja minu loodud teksti kaitseb, vähemalt seni, kuni ma ise lollusi ei tee.

Sama lugu on ka e-valimistega. Ma ei tea ja ei saa aru kõigi bitteide ja baitide liikumisest e-valimiste protseduuris, aga kui professorid Tanel Tammet ja Jaak Tepandi on avalikult kinnitanud, et see on turvaline ja anonüümsust tagav, siis ma usun neid. Sest nemad, erinevalt paljudest debatis osalejatest, suudavad oma sõnu kinnitada ka faktidega.

Üsna huvitavaid ääremärkusi on poliitikute poolt tehtud ka valimiste ühetaolisuse teemat tõstatades. Nii on e-valimiste perioodi lühendamise põhjuseks toodud asjaolu, et see peaks kattuma eelhääletuse perioodiga.

Soov võib olla üllas, aga demagoogiline. Sest erinevad hääletamisviisid jäävad ajaraamides erinevaks, lähtudes nende olemusest. Näiteks laeval hääletades peab kapten tagama, et hääletamissedelid laekuksid riigi valimisteenistusele hiljemalt neljandal päeval enne valimispäeva ning välismaal posti teel hääletades on periood samuti märkimisväärselt pikem.

Mõlemad nimetatud hääletamisviisid on igati seaduslikud, aga millegipärast ei kuule me debatis nende muutmisest sõnagi.

Me räägime usaldusest

Igasuguste e-teenuste, sealhulgas eriti e-valimiste edukuse küsimus on usaldus. Eestis on usaldust kasvatatud kaks aastakümmet, aga seda lõhkuda on võimalik minutitega. Ja selle rinde vastaspool on tugev ja hästi motiveeritud: terroristid, kurjategijad, häkkerid ning (eba)sõbralikud valitsused. Nii et ka ilma kodumaiste poliitikuteta on pahalastega võitluses rassimist kõvasti.

Tõejärgsele ühiskonnale ebakohaselt tuleks vaadelda ka e-valimistega kaasnevat majanduslikku kasu. Tartu linna näitel, kus linnasekretär Jüri Mölderi eestvedamisel on valmiste korraldusse väga uuenduslikult suhtutud, on head tulemused näha. Linnades juba 40%ni küündiva e-valimiste osavõtu puhul vajame vähem valimisjaoskondi, vähem inimesi jaoskondadesse tööle, vähem kulutusi paberile ja vähem aega häälte lugemisele. Seega vähem kulusid.  Ja lisagem siia ka kokkuhoid inimeste ajakulus, eriti nende puhul, kes viimastel valimistel enam kui sajast välisriigist hääletades oleks hääle andmiseks pidanud tegema üüratuid kulusid või sellest sootuks loobuma.

Ootame tegusid

Erakonnad on asstaid kasutanud taktikat, et uue idee testimiseks lastakse mõnel aktivistil sellest kõigepealt rääkida. Küllap lugeja juba teab neid poliitikuid, keda selleks pruugitakse. Kui ideele on rahva toetust, läheb asi töösse. Kui pole, siis öeldakse, et meil on arvamuste paljusus ja noh, ta ju ongi meil selline lapsesuu ja veidi ullike.

E-valimiste teema juures on kurbloolisus sellest, et valitsus on Riigikogule esitanud eelnõu, mis piirab e-hääletuse aega. Peaministri suust ei kuule peale kõnekõmina miskit. IRLi ja SDE inimesed, kellega omal ajal on peetud arukaid debatte, istuvad, suu vett täis ja kümne küünega toolist kinni hoides. Ja jutt käib valimistest, demokraatia pidupäevast, mitte fütosanitaaria nõuetest kaameliliha ekspordile!

Ülikoolis õpetati mulle, et tõe kriteerium on praktika. Kuna poliitikud on ühiskonna avangard, siis võiks nad näidata üles laiemat umbusaldust uue tehnoloogia vastu, hävitada nii oma arvutid kui nutitelefonid ning minna poodi tindi ja hanesulgede järele. Oleks ju tore vaadata, kuidas Jüri Ratas Stenbocki maja rõdult oma sülearvuti alla virutab, hüüdes: “Tagane, saatan! Meie reliikvia on paber!” Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmed peaks aga korraldama Toompea lossi ees tuleriida, kus põletatakse nutitelefone, e-raamatuid ja digiallkirju. Sest me ju ei tea, mis nende põrgulike masinate ja programmijuppide sees toimub!

Vot siis ma usuks küll, et nad e-valimisi ei usalda.