fbpx

Usaldus nähtamatu hääle vastu

25.10.2017 | liiahanni

Digiühiskonnast pole pääsu, aga sellega kohanemine võtab aega. Vanad rahvatarkused, mis meile  valimistulemuste usaldamiseks siiani tuge andsid, tuleb kas arhiivi arvata või siis uue sisuga täita. Oma silm on kuningas – see tarkusetera  kehtib päris hästi pabersedeliga hääletamisel. Tõsi, kõik me ei mahu häälte ülelugemise juurde, aga toimingut jälgivaid silmapaare on piisavalt palju, et tulemust usaldada. Lisaks pitseeritud läbipaistvad hääletuskastid, mille sisu tekib valimiskomisjoni valvsa pilgu all.

E-hääletamisel oleks kõik nagu teisiti –  pole valimisjaoskonda ega kabiini, rääkimata sedelist, millele omakäeliselt pastakaga kandidaadi number kirjutada. Selle asemel on arvuti, valijarakendus, ID-kaart või mobiil-ID ning klikk selle kandidaadi nime juures, keda valija soovib volikogu liikmena näha. Edasine on kõik inimsilmale nähtamatu –  bittide voog internetis vabariigi valimiskomisjoni serveritesse, kus asuvast nähtamatust „hääletuskastist“ hääletamise lõppedes valimiskomisjoni liikmete käes oleva salajase krüptograafilise võtmega hääled avatakse ja kokku loetakse.

Kas saab sellist interneti kaudu toimuvat hääletamist usaldada?  Saab küll, nagu kinnitab järjest kasvav e-hääletajate arv.  Alates esmakordsest e-hääletamisest 2005. aasta kohalikel valimistel (9827 e-hääletajat) on interneti kaudu hääletajate arv pidevalt kasvanud jõudes tänavustel kohalikel valimistel rekordini –   186 034  e-hääletajat.  Vaevalt, et neid inimesi saab pidada eriliselt kergeusklikeks tehnoloogia fännideks.

Nagu näitab Tartu Ülikooli teadlaste Mihkel Solvaku ja Kristjan Vassili  e-hääletajate analüüs „E-voting in Estonia:Technological Diffusion and Other Developments Over Ten Years (2005 – 2015)“kasutavad seda hääletusviisi  järjest enam erinevad sotsiaal-majandusliku taustaga ühiskonnagrupid, mitte ainult „rikkad ja ilusad“. Küllap on ka need inimesed enne e-hääletamise kasuks otsustamist mõelnud selle usaldusväärsuse üle ja leidnud, et tõendatud riski pole.

Miks siis ikka ja jälle kõlavad valjud hääled, mis nõuavad e-hääletamise lõpetamist Eestis? Tundub, et endiselt on mõnel poliitikul raske lahti mõtestada e-hääletajate osakaalu erinevate erakonde toetajate hulgas. See erineb ka käesoleval aastal erakondade lõikes mitmekordselt (vt joonist). Varasematel aastatel  nõudis e-hääletamise lõpetamist Keskerakond. Nii oli lihtne selgitada allajäämist e-hääletusel Reformierakonnale Riigikogu valimistel.  Tänaseks on Keskerakond uue liidriga eesotsas aru saadud, et e-hääletust vaenates saetakse oksa, millel vähemalt osa erakonna valijaid istub. Otsest e-valimiste ründamist Keskerakonna valimiskampaanias  seekord märgata polnud.

erakonnad-evalimised

Joonis. E-häälte osakaal kohalikel valimistel 2017. a erakondade lõikes.

Kuid teatavasti loodus ei salli tühja kohta.  See näib kehtivat ka poliitikas, kus e-valimiste umbusaldaja rolli korjas üles EKRE, ilmselt lootes, et nende konservatiivsete vaadetega valijale võiks see meeldida. E-hääletuse tulemus näitab, et erakonna sõnum ongi kohale jõudnud.  Kuidas muidu seletada fakti, et keskmine EKRE valija on mõnevõrra tagasihoidlikum e-hääletaja kui valimisliitudes kandideeriv „keskmine“ kodanik, keda erakonna suhtumine e-hääletamisse pole mõjutanud.   Omaette küsimus EKRE jaoks on e-hääletamise vaenamise mõju neile enam kui 10 000 erakonna toetajale, kes  on eelistanud e-hääletada.

Keskerakonna suhteliselt napp e-häälesaak kõigil valimistel on omaette nähtus. Miks ikkagi eelistavad Keskerakonna valijad valdavalt pabersedeliga hääletamist? Oleks huvitav teada, kas põhjuseks võis olla Keskerakonna endise esimehe aastaid kostnud hoiatus e-hääletamise eest või muud asjaolud. On ju e-hääletamisest saanud omamoodi lakmuspaber, mis näitab inimeste valmisolekut digiühiskonna uuendusi kasutada. Digitaalse lõhe süvenemine poliitilise kanapimeduse tõttu pole kindlasti ühiskonna kui terviku huvides.

Päris kindlasti pole põhjust ka tehnoloogiat pimesi usaldada. Hiljuti tuvastatud ID-kaardi turvarisk on kõnekas näide sellest, et e-riik peab suutma ka riskidega toime tulla. Tagasipöördumine paberajastusse ei ole Eesti tee.