Võidab see, kes kõvemini karjub. Või saab ka teisiti?

Mitukümmend tuhat eurot maksnud park hävitatakse, asemele tuleb suurpoe parkla. Väikelinnas käärib. On neid, kes arvavad, et uue suurpoe tulek on hädavajalik investeering väikelinna, ja neid, kes hingepõhjani nördinud, et selleks plaanitakse hävitada park. Kohalikud kodanikuaktivistid kasutavad võitluseks meetodeid, mida ise erakondade puhul tauniks. Linnavalitsust süüdistatakse põhjakorealikus juhtimises.

Ükski selline lugu pole must-valge. Kui kohalikke asju meedia vahendusel aetakse ja poolte vahel dialoog puudub, siis jääb alati peale kõvemini karjuja. On vähetõenöoline, et nii tehakse selle piirkonna ja kogukonna jaoks parim otsus. Ent kuidas luua omavalitsuses pinnas dialoogi tekkeks? Kuidas vähendada haldusreformi tekitatavaid hirme, et “suures” vallas pole “väikeste” muredega kellegi poole pöörduda?

Et need hirmud ei teostuks ja otsused sünniks dialoogis, on volikokku pürgijatel ja aktiivsetel kodanikel vaja aru pidada ja kokku leppida, kuidas uutes suurvaldades kohalikku elu paremini korraldada. Siin mõned ettepanekud.

Info kahe kliki kauguselt

Mida suurem omavalitsus, seda rohkem tasub tähelepanu pöörata veebilehele (mis oleks kasutatav ka mobiilist) ja sotsiaalmeediale. Valla paberleht ja külapoe trepp pole suures omavalitsuses enam nii tõhusad, ehkki mõnel pool on oma jätkuv roll neilgi. Omavalitsuste veebid on kohati ikka veel üsna nukras seisus – värvilised küll, aga igaüks oma struktuuri ja märskõnadega üles ehitatud. Võta kinni, kas vallavanema telefoninumbri leiab kiiremini lingi „Juhtimine“, „Üldinfo“ või „Pane tähele“ rubriigist, kontaktide rubriik on vaid vähestel avalehel. Järgmise volikogu päevakord, mis aktiivsematele inimestele huvi pakub, on kas puudu või peidetud dokumendiregistri avarustesse, kus selle leidmiseks tuleb läbida linkmõistatuste läbürint. Olulisim info ei tohiks olla kasutaja jaoks kaugemal kui kaks klikki.

Tehnilised veebiarendused on väga kulukad, sestap tasub võtta kasutusele Eestis juba loodud omavalitsuste teenusportaal ja volikogude infosüsteem. Riigil oleks aga sobiv hetk nende arendamisega edasi minna. Koduleht võiks võimaldada elanikul ise kujundada oma vaate (“Minu x linn/vald”), kus kuvatakse teda otseselt puudutav teave eelistatud teemadel, osalusvõimalused, tema dokumentide menetlusinfo või asukohapõhine info. Näiteks selle kohta, kui kodutänav maratoniks suletakse.

Ideekorjed on harjutus koostööks

Kogukonnas on alati säravate ideede või kogemustega inimesi, kelle arvamus aitaks paremate otsusteni jõuda. Oluline on leida mudelid ja sisse seada kanalid, kuidas nendeni jõuda ja nad osaleks. Kuldreegel on, et küsida ei tasu siis, kui otsus on juba tehtud. Alati võib pugeda inimeste passiivsuse taha, mis on ju osalt õige. Siiski on olukordi, kus kaasamine õnnestub ja ennast kuhjaga ära tasub. Avalik ruum meie ümber läheb enamikule korda, seetõttu on hea mõte koguda ideid või arvamusi oluliste ümberehitusprojektide puhul, kus on mitmeid lahendusi. Või uute investeeringute korral.

Kaasav eelarve on hea näide koosloomemudelist, kuidas kohalik võim linna- ja vallaelanike arvamust küsides uusi ehitisi rajab või vanu remondib. Sel moel otsustatakse asju lisaks Tartule Viljandis, Kuressaares, Elvas, Tõrvas, Pärnus ja mujal.

Leidub kriitikuid, kes väidavad, et ühe protsendi investeeringueelarve üle otsustamine nagu Tartus või 5000 euro kulutamiseks ideede korjamine nagu mitmes väikses omavalitsuses, on vaid demokraatia  mängimine. Või et ideed nagu mänguväljakute rennoveerimine ja kõnniteede rattasõiduks kohandamine on igavad ning omavalitsused peavad niikuinii neid asju tegema. Õigus, omavalitsused on tihti oma ülesannete täitmisel jännis, ja seega on ka see väärt kui inimeste valik selgele kitsaskohale osutab. Ent sellised ideekorjed on ennekõike koosloome praktiline harjutus, millest õpib nii kaasaja kui osaleja. Tartu näitel on aasta-aastalt paranenud ideede esitlemise ja debattide kvaliteet. Kaasaja (omavalitsus) on läbi selle praktilise kogemuse õppinud kaasamise kuldseid tõdesid nagu „Ära piirdu vaid tavapäraste partneritega, vaid küsi arvamust neilt, keda sa kunagi kaasanud ei ole!“; „Kaasa kriitikuid!“; „Ära muuda poolel teel reegleid!“ ning viimaks: „Ära kurna kedagi liigse kaasamisega“.

Kindlasti peaks mõtlema, kuidas sellissesse ühisloomesse uut vunki ja lennukaid ideid tuua, mitte jääma pidama sinna, kust alustati. Suurendama hüppeliselt summat (mitte 1%, aga vähemalt 10 % inveesteeringute eelarvest) ning avama pidevaks ideekorjeks terveid eelarveridu ning nuputama visuaalseid ja tehnilisi lahendusi sellise osaluse toetamiseks. Nagu näiteks Reykjavikis, kus inimesed saavad jooksvalt teha ettepanekuid investeeringuteks ja iga kuu läheb 5 enim hääli saanud ettepanekut töösse.

Üheskoos on odavam ja nutikam

Külasid valdades ja asumeid linnakogukonnas saab motiveerida aktiivsusele andes neile suurema vabaduse ja sellega ka suurema vastutuse otsustada, mida kogukonnale vaja. Näiteks toetades eelarvest iga nutikat ideed asumist või külast, millele on kogutud teatud arv allkirju ja mille teostamise puhul on veenvalt näidatud mõju kogukonnale ja tõestatav, et idee/lahendus soosib kogukondliku koostöö tihendamist.

Nutikate teenuste ja nende pakkujate leidmiseks tuleb esmalt selgitada, milliseid teenuseid on vaja kogukonnas lisaks juba olemasolevatele. Seejärel tuleks kaardistada piirkonna ühenduste eeldused ja võimekus neid koos omavalitsusega pakkuda. Ilmselt pole levinud lastehoiu teenus ainus, mida vaja või mida suudetakse pakkuda. Vajadusi ja ka vahvaid ideid uuteks teenusteks on rohkem, kui õnnestub need üles leida ja sobivatel tingimustel koostööd teha.

Koolid kui digivedurid

Seekordsete valimiste eel on veelgi põhjendatum küsida, kuidas ergutada noori suuremale ühiskondlikule aktiivsusele ja algatustele. Et valimisea langetamisega kaasneks ka noorte erksus ja kaasarääkimissoov. Et noorte tehnoloogiakirg ja –võimekus leiaks kasutust ka uutes e-osalusvõimalustes.

Noorte teadlikkus omavalitsusest, selle toimimisest ja otsustest on madal. Noortevolikogud on paljudes omavalitsustes loomata või varjusurmas. Üks võti ja võimalus on siin omavalitsuste suurem koostöö koolidega. Kui koolitöödes tegeletakse piirkonna tegelikele probleemidele lahenduste otsimisesega, siis tulevad välja tõelised sotsiaalse ja ühiskondliku närviga noored talendid, kelle arvamusega on põhjust arvestada. Samuti saab noortevolikogu töösse kaasata noori, kellel oleks soov, oskused ja võimalused kohalikus poliitikas kaasa rääkida ja tulevikku suunatud otsuseid teha. Kui noored hakkajad kodukoha patrioodid on leitud, tuleb neid ka avalikult tunnustada. Kes meist poleks edev ja enamikku motiveerib pigem avalik tunnustus kui mingi nänn.

Selles koostöös peitub ka tehniline aspekt. Koolidega koostöö aitab kaasa ka kogukonna üldise IT-teadlikkuse ja –oskuste tõusule ning selleläbi ka paraneb omavalitsuste veebi ja e-teenuste kasutamine. Et kogukond oleks digikogukond, tuleb inimesi digiharida, korraldada netiturvalisuse, e-teenuste ja e-osalemise teemalisi koolitusi.

Ärme jäta koolide IT-klasse õhtuti tühjalt seisma ja kasutame tublisid arvutiõpetajaid mentoritena. Hetk on soodsam kui kunagi varem panna tiiger ka Eesti omavalitsustes hüppama ning kasutada kaasaegseid tööriistu omavalitsuse elu korraldamisel.