Eesti e-riik ja E-riigi Akadeemia: Tuneesias ja mujal

Käesoleva aasta esimene uus riik, mida ma külastasin (kokku 82. riik, mida olen külastanud), oli Tuneesia, kus veetsin jaanuarikuu viimase nädala Eesti e-riiki ja eriti selle juriidilist poolt tutvustades, et selle abil Tuneesia saaks arendada enda e-valitsemise süsteemi. Eesti e-riik on üks meie väikese riigi olulisemaid ja kindlasti huvitavamaid eksporte, mille vastu tuntakse huvi igas maailma nurgas. Seda tutvustab ja selle kogemuste alusel aitab mujal e-valitsemist üles ehitada E-Riigi Akadeemia Sihtasutus (eGA), mille uuringute juht ma olen (Tallinna Tehnikaülikooli professori koha kõrvalt).

Ei pea ju kaugemale minema kui Rootsisse, et aru saada, kui palju Eesti on teistest riikidest ees e-riigi alal. Eestis saab igas tehingus, era- või avalikus elus, anda allkirja digitaalselt ID-kaardi abil; sama kaardi ja koodidega saab teha pangatehinguid, suhelda asutustega, teha eri taotlusi, näha kas mingi asutus on vaadanud minu isikuandmeid ükskõik millises registris jne. Rootsis aga on mitmed eri tuvastamise viisid, digiallkirja üldiselt vastu ei võeta ja registritest peab andmeid eraldi välja nõudma. Peaaegu igas riigis on teatud e-riigi teenused olemas, aga teine asi on, kuidas seda nii läbinisti, tõhusalt ja tulemusrikkalt teha kui Eestis.

Pea iga kord, kui oleme eGA ülesandel kuskil riigis, saame küsimuse, kuidas küll Eesti sai seda teha? Eks peab tõdema, et oli eriline aeg: Eesti alustas enam-vähem nullist riigi ülesehitamisega. Meil oli õnn, et oli poliitikuid ja riigi teenistuses inimesi, kes ei kuulanud teiste, “vanade riikide” hoiatusi, vaid julgesid luua uusi lahendusi, ilma et käia läbi kõik need sammud, mida Lääne-Euroopa oli teinud, luues endale suured, kallid ja tihti mitte eriti efektiivsed haldusstruktuurid.

Tuneesias sain ka küsimuse, kas saab Eesti näidet mujal kasutada just sellepärast, et olukord oli nii eriline. Samas oli seal ka neid, kes viitasid sellele, et ka Tuneesia on just läbimas revolutsiooni: uus põhiseadus võeti vastu meie sealoleku ajal. Tuneesia on nn. Araabia kevade ainuke positiivne näide ja tuleviku suhtes ollakse üldiselt optimistlikud. Olukorrad on ju siiski väga erinevad, aga samas on praktiliselt Eestil juba palju teistele õpetada, mida iga riik peab oma olukorras ise rakendama. Põhimõtted – kas või see, kuidas seadusandluses kajastada e-riiki – on isegi üllatavalt sarnane ka väga erinevates riikides. Teiste kogemusest õppimine hoiab kokku nii aega kui raha.

eGA loodi 2002. aastal infoühiskonna arendus- ja analüüsikeskusena tagamaks koolituste, uuringute ja koostöö-võrgustike kaudu infoühiskonna jätkusuutlikku arengut. eGA eesmärgiks on, et kujuneda oma valdkonna analüüsi- ja kompetentsikeskuseks Euroopas ja vahendada saavutusi välisriikidesse. Tööd professionaalsete konsultatsioonidega ja koolitustega on eGA loomisest saadik palju olnud – isegi nii palju, et uurimussuundade arendamise jaoks ei ole alati piisavalt aega jätkunud, aga viimasel ajal on ka sellele rohkem tähelepanu pööratud.

Projektide eesmärgid ja rahastamised on erinevad. Näiteks Tuneesia valitsuse toetamisel e-valitsemise süsteemi arendamisel on tulemusena ette nähtud, et valmima peaksid ettepanekud e-valitsemise raamistiku ja isikute identiteedi halduse korraldamise osas. Oluline on digitaalse identiteedi väljakujunemine, et saaks turvaliselt, aga ka lihtsalt, kasutada e-teenuseid. Seda projekti rahastab Eesti Välisministeerium arengukoostöö vahenditest. Välisministeerium toetab ka projekti Palestiinas, kus juba päris palju koostööd on tehtud ja kus huvi e-riigi vastu on suur, eriti kuna e-teenused saavad teatud määral aidata üle saada okupatsiooni kaudu loodud normaalse riigi toimimise takistustest. Sinna huvitavasse riiki, kus olen eelmise kolme aasta jooksul palju aega veetnud, läheb juba varsti järgmine reis.

eGA tegeleb ka Eesti siseste või piirkonna projektidega, nagu Tartu kodanike kaasava eelarve või Ida-Virumaa ja Leningradi oblasti piiriäärsete kohalike omavalitsuste suutlikkuse tõstmisega e-teenuste osutamise alal. Rahvusvaheliste projektide hulgast võib mainida kohalike omavalitsuste teenuste auditit Malopolska regioonis Poolas, mida rahastab üks Šveitsi koostööprogramm; avatud valitsemise ja kaasamise edendamist Moldovas ja Kosovos, mida Eesti Välisminis-teeriumile ja Moldova ja Kosovo valitsustele lisaks toetab ka ÜRO arenguprogramm UNDP; ning e-riigi arengutuge Ukraina Ivano-Frankivski Oblastile, mida hoopis välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabi vahenditele lisaks rahastab Rootsi valitsus. Näiteid on nii palju – ise käisin eelmisel aastal ka eGA projekti raames Myanmaris – et juba nende üles lugemine on kui ümbermaailmareis. Kui siia veel lisada need delegatsioonid, kes eGA juures Tallinnas käivad, võib küll arvata, et igas maailma riigis peaks olema keegi, kes on Eestist kuulnud! Ükskõik kus maailma nurgas e-riigi huviliste inimestega rääkides on tore tõdeda, kuidas meid tuntakse – selle asemel, et saada niisuguseid küsimusi, nagu ma paljudes oma 82 külastatud riikides saan, nagu “kui kaua Eesti enam ei ole Jugoslaavia osa?” või “kas te olite Inglise või Prantsuse koloonia?”.

Tuneesias oli tihe programm koosolekute ja koolitustega. Riik on Aafrika mandril e-riigi poolest kõige rohkem arenenud ja jagab ka oma kogemusi teiste riikidega. Sellegi poolest oli nii, et kui ka koosolekute eesmärk oli tegelikult uurida nende süsteeme, siis inimesed sattusid nii vaimustusse Eesti lahendustest, et pidime hoopis palju neid seletama ja näitama. Eesti e-riik areneb ju ka kogu aeg, nii et ka mina õppisin palju juurde, kuulates e-riigi professionaalidest kolleege. Eks see on tõsi, mida ütles Andrus Ansip, kui ta eelmise aasta lõpus Euroopa Liidu tippkohtumisel Eesti e-riiki tutvustas, et Eestis peab isiklikult kohale tulema, et mingit vastust anda, ainult abiellumise puhul!

KATRIN NYMAN-METCALF

Artikkel ilmus 5. märtsil 2014 Rootsis väliseestlaste poolt välja antavas ajalehes Eesti Päevaleht. Lisainfo:www.eestipaevaleht.se.