Kristina Reinsalu: Lennukad ja realiseeritavad ideed Tartule

Selleaastane Tartu kaasav eelarve on läbi. Kui eelmisel aastal kostus kaebeid, et võitnud ideed (Emajõe kaldapiire ja rattasõiduks sobivaks tasandatud kõnniteed) olid igavad ja liigitusid rubriiki „linn peab ju niikuinii neid asju tegema“, siis sel aastal on mureks hoopis see, kas võiduideed ei lenda liiga kõrgelt – kas nad avalikku hüve pakuvad või üldse kunagi valmivad.

Mida selle 70 000 euro eest ühe ja teise idee puhul saab, räägiti detailselt lahti aruteluseminaridel. Ma ei tea, kas põhjuseks on eestlaste vaoshoitus või väikese linna inimeste liigne seotus, kuid valikuvoorudes esitati vähe kriitilisi küsimusi. Igal juhul jõudsid lõppvooru ideed, mida sinna teiste ideede autorid ja erialaeksperdid (peamiselt linnavalitsuse välised) peale põhjalikke arutelusid valisid. Nurin valiku üle tundub tagantjärele rusikatega vehkimisena.

Kui mitu osalejat on piisav?

Kui New Yorkis meelitas 10 miljonit jagatavat dollarit kokku 13 000 inimest, siis kas osalenud 3777 tartlase arvamust tasub pidada marginaalseks?

Hinnangu andmisel tasuks aluseks võtta hoopis teemaaruteludel osalenud inimeste hulk ja arutelude sisu. Sellel aastal osales viiel teemaarutelul kokku üle 120 inimese ning enne hääletamist toimunud arutelul osales lisaks mitukümend tartlast. Võrdlusena – palju inimesi mõtleb aktiivselt kaasa avalikel planeeringukoosolekutel ja milline võimalus on seal lõpliku valiku, arengustsenaarumi tegemisel otse osaleda?

Ma arvan, et olulisem kui arutelu selle üle, mitu osalejat on Tartule piisav, mis on legitiimne või mis läks jälle valesti, on küsimus, kuidas minna edasi. Kui ainult kriitikaga lahmida, siis kaob linnal isu uute algatustega riskida ja kasu pole sellest lõpuks kellelgi.

Õpiharjutus

Linnavalitsus ei ole küll start-up ettevõte, aga ka neil peaks olema lubatud oma seniste otsustus- ja tegevusmallide muutmiseks teatud määral riskida, katsetada ja isegi eksida. Tunnustada tuleb igal juhul, et paljud linnale juba alguses antud soovitused, on nüüdseks ellu viidud ja ka kriitikale on reageeritud mitte tõrjumise, vaid võimalusel arvestamisega.

Kaasava eelarve protsessi tulebki võtta kui õppimisvõimalust. Praeguseks välja töötatud kaasava eelarve otsustusmudelit võiks linn kasutada paljude teiste otsuste tegemisel. Kas või kogu eelarveprotsessi avamiseks nagu pakkus ka ajakirjanik Jüri Saar (vt 13. oktoobri TPM). Siduda tuleks see kindlasti ka muude linnavõimu eestvedamisel toimuvate otsustamistega, näiteks hetkel laual oleva kesklinna planeeringuga.

Ettepanekud

Esiteks – laiapõhjalisemad arutelud. Järgmise aasta stsenaariumi arutelu tuleks teha laiapõhjalisem, et mudelisse oleks algusest peale sisse kirjutatud suurem rõhk uuteks, nutikateks linnaruumi objektideks. Kaasata võiks eelmiste ja selle aasta autoreid, seminaridel osalejaid, linnaplaneerimise visionääre, inimgeograafe, linnaplaneerijaid, arhitekte ja sotsiaalteadlaseid.

Teiseks – lüüa lahku nn vaja-teha ja see-oleks-tore-ideed, et neid oleks lihtsam võrrelda. Vaja on lahku lüüa igapäevast eluolu otseselt mõjutavad praktilised ideed (kõnniteed ja ristmikud jne), mida linn nö „niikuinii peab tegema“, uudsetest, nutikatest, uut emotsiooni pakkuvatest objektidest nagu energiaratas või ujuvparv. Praegune lõppvaliku mudel – kaks objekti a 70 000, võimaldaks seda eristust teha. Selline eristus võimaldab linnal ühelt poolt saada endiselt olulisi signaale, mis on kõige valusamad teemad (eelmisel aastal rattateede olukord), teisalt jääb vähemalt pool raha nutika ja vahva linnaruumi arendamisele.

Kolmandaks – loova mõtlemise innustamine. Jõulisemalt peaks suunduma loovuse ja originaalsuse suunas, kasvõi siis nö poole raha eest nagu eespool kirjas. Sellega võiks alustada juba uuest avaüritusest. Näiteks võiks avaüritus pakkuda inspiratsiooni visionäärilt lisaks tutvustusele, millised valdkonnad, lahendused, objektid on juba linna plaanides. Loeng võiks koosneda erinevate maailma linnade näidetest, kuidas on muudetud linnapilti, antud uus elu mingitele vanadele objektidele. Selle kõige mõte olekski hoogustada kastist välja mõtlemist, mida ma arvan kõik linlased tahaks rohkem selle protsessi tulemusena saada.

Neljandaks – teema või objektipõhine ideekogumine. Linnavalitsus võiks muuta stsenaariumit teema või objektipõhiseks, et ideed oleks võrreldavamad. Näiteks katsetada igal aastal ühe konkreetse räämas või kasutu objektiga, mille puhul inimesed pakuksid ideid, mida uut ja põnevat saaks selle objektiga teha. Sellel aastal oli sarnaseks ideeks Sõpruse silla alune rulapark. Usun, et linnal on neid objekte veelgi, mis loovat lähenemist ootavad. Teine võimalus on pakkuda igal aastal ideekorjeks üks konkreetne valdkond. Näiteks sellel aastal on muusikaasta, mille puhul kogutaks ideid, mis rõhutaks Tartut muusikalinnana. Siis oleks ka selleaastasele Elleri vabalava ideele lisandunud samast valdkonnast teised konkureerivad ideed ja oleks ausam võrdlus, mis objekt tõesti just selle valdkonna väärtusi kannab.

Viiendaks – hääletusvõimalus tudengitele. Tartu linn võiks senisest paremini endas oleva noore energia ära kasutada, andes hääletusvõimaluse kõigile Tartu kõrgkoolide tudengitele, kellest paljud veedavad siin vähemalt 5 parimat noorusaastat. Noorte osalus on seni madal, kuid nii tõuseks ka motivatsioon lennukamate ja noortepärasemate ideede esitamiseks.

Selle aasta viimasest arutelust jäi mul südamele idee nr. 24 murelik ja mõjus esitlus. Idee puudutab kohalikele ja eriti koolilastele ohtlikku ristmikku, mis kogus 70 häält. Oleks tore, kui järgmisel aastal poleks vaja selliseid ideid enam kaasavasse eelarvesse esitada, sest linn kogub selliste teravate valukohtade kohta pidevalt infot ja lahendab need.

Kaasav eelarve aga võimaldagu igal aastal ühe uue, mitte tingimata ulmelise, aga siiski lennuka ja realiseeritava objekti sündi või vanale uue vormi ja sisu andmist. Nii nagu oli selle ettevõtmise algne mõte.

Artikkel ilmus Tartu Postimehes 20.10.2015.