fbpx
Kas me sellist e-Eestit tahame? Ekskurss erakondade valimisprogrammidesse AD 2019

Lugesin läbi Eesti erakondade valimisprogrammid ning toon välja kaks teemat, millele on vaja Eesti e-riigi arendamisel senisest rohkem tähelepanu pöörata.

Digitaalsete lahenduste kasutamine on tänapäeval ühiskonna elukorralduse loomulikuks osaks. Kõikjal maailmas. Mõndades riikides õnnestub see paremini, mõndades mitte liiga hästi. Eesmärgid on pea kõigil samad, arenguteed erinevad. Paremini tähendab infoühiskonna kontekstis seda, et me teame, miks infotehnoloogiat kasutame, mida selle abil saab paremini teha ning kuidas seda edukalt ka ellu viia. Toimivalt, mõjukalt ja kättesaadavalt.

“Kõigi sooviks ehitada maailma parim e-Eesti – riik, mis teenib oma rahvast parimal võimalikul moel.”

Eestit on toodud näitena riigist, kus teatakse miks, mida ja kuidas IT abil teha. Seejuures stabiilselt, mitte kampaaniate korras. Rahastades valdkonda riigieelarvest umbes ühe protsendi mahus igal aastal, mitte liialt politiseeritult, parajal määral keskselt koordineeritult, koostöös erasektori ja ülikoolidega. Mitte liialt formaalselt, mitte ülejala, veidi põlve otsas käsitsi ning samas ka heal tasemel, tehtuga ehteestlaslikult rahulolematuna ning samas uhkust tundes – ikkagi meie oma enda tehtud e-Eesti. Kui meil tuleb vahel rinda pista mõne muu riigi paberbürokraatiaga, siis õhatakse sotsiaalmeedias napid kiidusõnad meie e-riigile. Kuigi seda avalikult välja ei manifesteerita, siis on kõigi sooviks ehitada maailma parim e-Eesti – riik, mis teenib oma rahvast parimal võimalikul moel. Jättes kõrvale e-Eesti rahvusvaheliselt mütoloogilise maine, tasub eelolevate Riigikogu valimiste eel vaadata, kuidas erakondade valimisprogrammides on teema kajastatud ning kas poliitikud aduvad kiirelt muutuva ning üha keerukama digitaalse ühiskonna väljakutseid. Teisisõnu – kas saame sellise e-Eesti nagu me tahame?

Veel mõned head valimised tagasi välditi erakondade programmides pigem teadlikult infotehnoloogia ning infoühiskonna teemade rõhutamist. Tegemist polnud valimistel vastukaja pakkuva teemaga – olemuselt liialt marginaalne, tehniline ning poliitikute jaoks mugavustsoonist väljajäävate küsimustega. Praeguseks on seis muutunud ning  praktiliselt kõik erakonnad vähemalt markeerivad selliseid olulisi teemasid nagu kiire Interneti kättesaadavus, küberturvalisus ning riigiasjade ajamise  suurem mugavus digilahenduste abil.  Vaevalt, et e-Eesti saab selgi korral mingiks valimiste peaküsimuseks, kuigi just riigikorralduse ning ühiskonna koosvõime seisukohalt on tegemist üha enam kriitilise valdkonnaga.

“Enamus erakondi on eraldi peatükis e-riigi arengu olulisemad teemad välja toonud.”

Ridahaaval valimisprogrammidest e-Eesti arengut puudutavat välja noppides sai kokku Eesti Vabariigi põhiseaduse mahuga võrreldav dokument pea 7000 sõnaga. Sõnapilves korduvad tegusõnad: loome, toetame, käivitame, tagame, jätkame, rakendame, laiendame, suurendame. Kõik see pigem positiivses, iseteadlikus võtmes rääkides sellest, MIDA teha. MIKS ja KUIDAS on väheolulisem, paraku. Enamus erakondi on eraldi peatükis e-riigi arengu olulisemad teemad välja toonud ning suures pildis on kõigil sulg kenasti jooksnud. Erinevatest allikatest tulnud ideid on rõõmuga oma programmidesse kokku toimetatud. Valdkonnas tegelenud inimestele on mõnes kohas lausa originaalautori sõnakasutust ära tunda ning see ei ole sugugi etteheide. Hea, kui pöördutakse sisendi saamiseks asjatundjamate poole ning ei häbeneta tunnistada seda, et abi kulub ära. Eesti e-riigi arengulugu on ju suures osas toetumas valdkonna asjatundjate entusiastlikule panusele. Tekstide sisu on loomulikult toimetatud valimisprogrammile kohaseks.

Senistele  arengutele erakonnad vastu ei ole. Pakutakse konkreetseid tegevusi edasiminekuks. Rahast ning kuludest ei räägita – see pole ilmselt mingi üllatus. Teame seda ju ka varasemast kogemusest, et osad valimislubadused tasalülituvad hilisemates koalitsioonilepetes. Sel korral võib aga julgelt  väita, et järgmine koalitsioonilepe saab sõltumata valimiste tulemusel kujunevast poliitilisest jõuväljast olema kantud mitmest e-Eesti arengule olulisest teemast. Ükski neist pole midagi radikaalset ja senist suunda muutvat.

“Senistele  arengutele erakonnad vastu ei ole.”

Konkreetsemalt: kiire Internet jõuab igal poole, avalikud teenused muutuvad personaalsemaks, küberturbega tegeldakse tõsisemalt, kultuuripärandi digitaliseerimine jätkub, tervishoiuteenuste digitaalne tugi muutub paremaks, üldhariduses tähtsustatakse digioskusi ja e-õppevahendite kasutamist, e-arved tulevad päriselt kasutusse ning avaandmed muutuvad kättesaadavamaks.

Teema, mida valimisprogrammid vaid põgusalt puudutavad, on e-riigi arenduse juhtimine, koordineerimine ning haldus. Keskerakond lubab kaaluda eraldi IT-ministri koha loomist, Reformierakond nõuab keskset koordineerimist ning vajadusel konsolideerib riigi IT-asutusi. Selleks, et kõik head eesmärgid päriselt saavutada olemasoleva raha ning inimestega, tuleks koalitsiooniläbirääkimistel teema taas lauale tõsta.

“Et kõik head eesmärgid päriselt saavutada olemasoleva raha ning inimestega, tuleks koalitsiooniläbirääkimistel e-riigi arenduse juhtimine, koordineerimine ning halduse teema taas lauale tõsta.”

Pakun lihtsa näite illustreerima praegust situatsiooni. Riigi Infosüsteemide Amet (RIA) on loonud ühise lahenduse avaliku sektori e-teenustesse sisse logimiseks, et “tekiks ühtne kasutajakogemus ning jääks ära mitmekordsete arenduste tegemine”. Mõistetav, arusaadav ning kõigile kättesaadav aastast 2017. Kuidas suudaks aga seesama amet või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, mille haldusalasse RIA kuulub, tagada, et RIA autentimisteenus TARA oleks tõepoolest ka kasutusele võetud? Maksu- ja Tolliametil on üks lahendus, e-PRIA kasutab teist, Digilugu kolmandat, Äriregister neljandat jne. Isegi sama ministeeriumi alla kuuluvad e-teenused kasutavad erinevate võimaluste ning tehnilise lahendusega autentimist. Nagu näha ei piisa Vabariigi Valitsuse seadusest, mis selgelt sõnastab, et MKM-i valitsemisalas on muuhulgas “riigi infosüsteemide arendamise koordineerimine”. Ilmselgelt on tegemist valitsuskabinetis, kuid miks ka mitte valimisdebatis läbivaidlemist vajava teemaga.

Teine aspekt, on väikese riigi piiratud võimekus arendada ja hallata üha keerukamaks ning kompleksemaks muutuvaid infosüsteeme. Teisisõnu, kõnnime õhukesel jääl, sest inimeste (t)ööpäevane tundide hulk on piiratud. Tegemist pole mingi riigisaladusega – meil on endiselt mure IT-spetsialistide suht- ning absoluutarvuga, võrreldes ühiskonna digiootustega.

“Meil on endiselt mure IT-spetsialistide suht- ning absoluutarvuga, võrreldes ühiskonna digiootustega.”

Aastaid on Eestis pädevate IT-spetsialistide osakaal nii avalikus kui ka erasektoris ligi kaks korda madalam, kui meiega samal tasemel olevates arenenud riikides. Jah, me paistame silma ka erasektori madalama digitaliseeritusega, kuid sellel võivad olla lisaks spetsialistide vähesusele ka laiemad majanduslikud põhjused. Ometi on tegemist teemaga, mis hakkab kõiki häid plaane murendama. Probleemi ei lahenda eelkooliealiste programmeerimise algõpe. Meil oli asjatundjaid juurde vaja juba 10 aastat tagasi ja praegu nõudlus järjest kasvab.  Minister võib trampida või saltosid visata – kui asjatundjaid pole, siis plaanitut ellu ei vii. Jällegi teema debattideks, kuid mis veelgi olulisem – tegutsemiseks.

Kuid lõpetagem positiivse noodiga. Esiteks, erakonnad on suutnud vältida tehno-utopismi ning jääda heas mõttes realistideks. Teiseks, suudetakse olulisemate valdkondade praeguseid vajakajäämisi adekvaatselt tajuda ja omapoolseid lahendusi pakkuda. Kolmandaks, ollakse teadlikud uutest võimalustest ja väljakutsetest, mida digiühiskonna areng kaasa toob. On lootust, et e-Eesti senine edulugu jätkub.

 

Artikkel ilmus Postimees.ee-s 30.01.2019

About the author
Co-Founder, Programme Director of Smart Government