fbpx

E-riigi taristult oleme maailmas endiselt oivikud, kuid paljusid loodud teenuseid ei teata ega kasutada. Eriti noored, leiab oma arvamuses e-demokraatia valdkonna juht Kristina Reinsalu. Arvamus ilmus 16.10 Eesti Päevalehes.

Noorte teadlikkus mitte ainult e-riigist, vaid ka riigist ja selle toimimisest on väga madal. Mitmed e-teenuste kasutajate ja noorte valmisea langetamise mõjude uuringud rõhtavad Eesti noorte passiivsust võrreldes oma eakaaslastega mujal. On põhjust küsida, kuidas ja kus kasvatada e-kodanikke? Et me oskaks ka ise oma e-riigi eeliseid täiel rinnal nautida, mitte ainult ei reklaamiks neid e-residentidele.

Muutuseks vajame kunagiste Tiigrihüppe ja Vaata Maailma projektide sarnast võimsat infoühiskonda tõukavat “müksu“. Kui e-riigi ülesehtamise algusaastatel sai riik koostöös erasektoriga sellise strateegilise „müksamisega“ hakkama – näiteks ID-kaardi kasutuse otsustav suurendamine, kehtestades internetipangas limiidimäärad paroolikaardi kasutamiseks, siis võiks ka nüüd otsida nippe, kuidas noori e-lahenduste kasutajaks tuua.

E-teenuseid pole noortele vaja?

E-riigi taristult oleme maailmas endiselt oivikud, kuid paljusid loodud teenuseid ei teata ega kasutata. Viimasele Eesti e-teenuste kasutajate uuringule tuginedes on just noored (16-19) need, kes e-riigi hüvesid väga vähe kasutavad, isegi haridusteenuseid, mis neile disainitud, ning on nendega rahulolematud. Samuti pole me osanud e-osalemiseks pöörata noorte laikivat ja šeerivat eluviisi. Kas peaksime ühiskonnana ootama, kuni noored jõuavad ikka, kus nad vajavad digiretsepti või on mingi viis neile ka enne e-riigi hüvesid pakkuda?

Sageli avalikest e-teenustest ei teata. Näiteks miks ei võiks juba 10-11-aastastele rääkida rakendusest “Anna teada“, mille abil saab teavitada omavalitsust probleemist – prügihunnikust metsa allvõi katkisest rularambist. Sellest lahendusest pole aga kuulnud enamik täiskasvanuidki.

Noorte rahulolematust avalike e-teenustega saaks aga vähendada, kui kaasata nad teenuste arendamisesse. Kas või nii, et küsitakse mõistlikul viisil tagasisidet keskkondades, kus nad peamiselt on, näiteks Facebookis.

Meie olukord kajastub ilmekalt ka Web Indexi andmebaasis, mis ühena paljudest mõõdab riigiti infoühiskonna arengut (Eesti on seal üldises pingereas 17. kohal). Kui netiühenduselt koolides on Eesti kolmandal kohal maailmas, siis õpetajate võimekuselt (oskustelt ja väljaõppelt) tehnoloogiat koolitöös kasutada, oleme me alles 28. kohal, edestades napilt Namiibiat.

Miks ei võiks me uue ajastu kirjatehnikat – programmeerimist – õpetada oma lastele läbivalt igas klassis, et aidata kaasa uute Transferwisede ja Skype’ide sünnile? Kui see on õpetajate puudusel keeruline, siis e-kodaniku kasvamist saab ka iga aineõpetaja suunata.

Ühiskonnaõpetuse tund kui praktika

See, kuidas ID-kaart töötab ja kui turvaline see on – see teadmine tulgu arvutiõpetuse tunnist, e-hääletusest ja selle (vastu)propagandast saab rääkida ühiskonnaõpetuse tunnis jne. Ühiskonnaõpetuse tund võiks olla ka kohaks, kus demokraatia poolt e-osalemise praktiliste näidete läbimängimisega selgitatakse.

Noorte tehniline taip võib küll õpetajat ületada, ent koolil ja õpetajatel on suur võimalus ka lastevanemate harimisel ühiskonna ja infoühiskonna teemadel. Näiteks võib õpetaja paluda lastel kodus valijakompass läbi teha ja sama ka oma vanematelt paluda ning tulemusi üheskoos arutada.

Hetkel sõltub palju konkreetsest õpetajast ja tema entusiasmist. Olen küll kohanud oma laste kooliaastate jooksul palju särasilmseid, avatud ja tehnoloogiajulgeid õpetajaid, kuid ka neid, kelle digipädevus piirdub e-kooli koduste ülesannete ülesmärkimisega. Samas ei ole tehnoloogiaoskused täna enam kitsas IT-pädevuse probleem, vaid viib erialavõhiklikkuseni. Infoühiskonna võimalusi vähem tundev õpetaja ei pruugi ainet nii huvitavalt ja tänapäevaselt edasi anda.

Ühiskonnaõpetaja tööriistad

Et koolitund köitvaks teha ja uusi oskusi õpetada, vajavad õpetajad ka tehnilisi lahendusi,. Abi oleks headest interaktiivsetest materjalidest– lisaks valijakompassidele oleks abiks vahvad, noortepärased demovideod erinevate teenuste, äppide, jms lahenduste kohta. Samuti peaks õpetajatele olema tagatud kasutajaseadmed (telefonid, iPadid), et tund muutuks interaktiivsemaks. Hetkel on digiõpetus kooliti üsna ebaühtlane ja sõltub omavalitsusest, kooli juhtkonna ettevõtlikkusest või projektikirjutamise oskusest (et Digipöördega ühineda) ning aineõpetaja oskustest ainete andmisse ka tehnoloogilised võimalused haarata. Meie lapsed väärivad võrdsemat stardipositsiooni oma e-võimekuse arendamisel riigilt. Seda ei saa jätta ainult lapsevanemate, kooli või omavalitsuse otsuste ja võimaluste määrata.

Muudatused infoühiskonna tegevuskavadesse

Seetõttu on oluline tuua e-kodaniku mõõde ka infoühiskonna arengukavasse, mis hetkel keskendub ametnike teadlikkuse kasvatamisele. Näiteks on ühe infoühiskonna arengu mõõdikuna toodud infoühiskonnaalastel üritustel osalenud avaliku ja erasektori võtmeisikute arv! Samas kui kodanikuharidusest ja osalusest selles dokumendis ei räägita.

Tulles tagasi „müksamise“ juurde, siis ehk oleks nüüd, uue kooliaasta alguses taas aeg anda üks tugev “müks” uueks Tiigrihüppeks. Võiks ju arengukava ühe tegevusena kuulutada välja konkursi uue suure IDEE leidmiseks. Rünnata aju selle üle, kuidas infoühiskonda ja meie suurepärast IT-taristut eestimaalaste hüveks senisest paremini tööle panna.

Kui e-residentsuse teemal on palju erinevaid prominentseid üritusi alates paraad-esitlustest hackatonideni välja, siis võiks ju vahepeal ka pilgud oma kasvavate e-kodanike suunas heita ja neile midagi lahedat välja pakkuda. Või veel parem – teha nii, et nad ise pakuks. Seda nimetatakse koosloomeks, mida julgustan e-teenuseid loovaid ja strateegiaid kirjutavaid ametnikke julgemalt kasutama. Mitu pead on mitu pead.

 

Artikli aluseks on arvamusfestivali arutelul “Kellele ehitame e-riiki?” osalejate mõtted. Arutelu modereeris allakirjutanu. Tänan kõiki, kes oma mõtteid avaldasid ja eksperte, kes arutelusid oma teemafookuses hoidsid. Ekspertidena osalesid TÜ Narva Kolledži ühiskonnateaduste lektoraadi juhataja Aet Kiisla, TÜ tehnoloogiahariduse professor Margus Pedaste, Hugo Treffneri Gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja Aare Ristikivi ja noortevaldkonna ekspert, aktivist Gerd Tarand.