fbpx

E-riigi Akadeemia korraldas arvamusfestivalil 15.augustil arutelu „Kellele ehitame e-riiki?“, mis võttis luubi alla noorte e-teenuste kasutamise oskused ja e-osaluse ning otsis vastust küsimusele, kuidas kasvatada e-kodanikke ja kuidas e-kodanikuks kasvada.

20650950406_26a9470b0d_k

 

Meil on avalikke e-teenuseid, mida säutsuvad, laikivad ja sheerivad noored ei oska pahatihti kasutada. Noortele heidetakse ette ka vähest huvi riigi toimimise vastu ja ühiskondlikku passiivsust. Loodetakse, et kool annab eluks vajalikud kodaniku ja e-kodanikuoskused, kuid alati pole see nii. Valimisea langetamine ja võimalus juba kahe aasta pärast toimuvatel kohalikel valimistel oma valik teha teravdab veelgi vajadust noorte üldist ja e-pädevust tõsta.

Selle pinnalt otsisime vastuseid küsimustele: Kas me oskame oma e-riigi eeliseid endi huvides ära kasutada? Kuidas köita noorte huvi (e)-kodanikuks olemise vastu? Kuidas parandada e-kodanike õpet koolides ja kaasamist omavalitsustes?  Kas riik/omavalitsus/ühiskond on valmis selleks, et noored kaasa räägiks?

Kutsusime neil teemadel arutlema kõiki noori, ühiskonnaõpetuse õpetajaid, haridusvaldkonna suunajaid, omavalitsuste juhte ja poliitikuid. Kokku osales arutelul 25-30 inimest.

Arutelu juhtis E-riigi Akadeemia ekspert Kristina Reinsalu, ekspertidena osalesid TÜ Narva Kolledži ühiskonnateaduste lektoraadi juhataja Aet Kiisla, TÜ tehnoloogiahariduse professor Margus Pedaste, Hugo Treffneri Gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja Aare Ristikivi ja noortevaldkonna ekspert ja aktivist Gerd Tarand.

Arutelu oli üles ehitatud maailmakohviku formaadis, neljas grupiaruteluna (osalejad jaotati neja gruppi ekspertide ümber). Eksperdid liikusid gruppide vahel selliselt, et iga grupp sai arutleda kõigil 4 teemal.

Arutelul oli 4 peamist fookust:

  • E-teenused – kellele ja milleks? ehk noorte teadlikkus avalikest e-teenustest

Meil on avalikke e-teenuseid, mida keegi ei tea ega kasuta, ning pahatihti ei oska säutsuvad ja laikivad ja sheerivad noored kasutada ID-kaarti ja avalikke e-teenuseid. Kas me oskame oma e-riigi eeliseid endi huvides ära kasutada? Mida teha selleks, et väärt avalike e-teenuste kasutajaid oleks rohkem? See aruteluring koondus ümber Aet Kiisla, Tartu Ülikooli Narva Kolledži õppeprorektori.

  • Millised teadmised peaks noor saama koolipingist?

Noortele heidetakse ette vähest huvi riigi toimimise vastu, ühiskondlikku passiivust ja oma elu möödasaatmist netis ja sotsiaalmeedias. Kuidas noortele e-riiki tutvustada ja köita nende huvi e-kodanikuks olemise vastu? Kuidas mitteformaalne ja formaalne haridussüsteem saaks sellesse paremini panustada? Teema eksperdiks oli Aare Ristikivi, Hugo Treffneri Gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja.

  • Millised on e-kodaniku ettevalmistamise tööriistad? Ühiskonnaõpetuse tund kui e-kodanike kasvulava

Nii nagu mitmes muuski valdkonnas on koolile pandud suured lootused anda kaasa ka eluks vajalikud kodaniku ja e-kodanikuoskused. Kas ja millist abi ühiskonnaõpetuse õpetajad selle ootuse täitmiseks vajavad, kuidas oma oskusi ja pädevusi täiendada saavad? Arutelu eksperdiks oli Margus Pedaste, Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi haridustehnoloogia keskuse juhataja, tehnoloogiahariduse professor.

  • Kuidas saaksid noored rohkem kaasa rääkida oma valla/linna otsustes? Kas riik/omavalitsus/ühiskond on valmis selleks, et noored kaasa räägiks ning valmis reaalselt kaasama?

Noorte valimisea langetamine on toonud välja skeptilisi arvamusi, et noored pole sellisteks otsusteks veel valmis. Samas saavad noored juba kahe aasta pärast toimuvatel kohalikel valimistel oma valiku teha. Mida noored ise arvavad, kas nad on selleks valmis? Kuidas noorte teadlikkust kasvatada ja kes seda tegema peaks? Ekspert oli Gerd Tarand, aktivist, noortevaldkonna ekspert.

 

Igas grupis paluti kellelgi osalejatest arutelus eksperdi arvutis selleks eelnevalt ettevalmistatud Google Docsis märkmeid teha (või tegi seda ekspert ise). Nende märkmete põhjal on valminud alljärgnev kokkuvõte. Täname kõiki arutelus osalejaid, kes oma aja ja mõttetööga panustasid!

 

KOKKUVÕTTED TEEMAARUTELUDEST

E-teenused – kellele ja milleks? ehk noorte teadlikkus avalikest e-teenustest

  • Asi ei ole noorte huvis, vaid see on loomulik osa elust.
  • Kas noortel on vajadus? Eelkõige peabki olema vajadus, mis lükkab kasutama. 10-11-aastane – miks peaks avalike asjade vastu huvi tundma? Kas 8-aastane saadab teate anna teadasse teate? Omavaheline suhtlus on ikka mujal, mitte etteantud keskkondades.
  • Osalemisel sõltub perekonnast ikka rohkem kui koolist. Läbi õppeaine saab KA suunata.
  • Ülikooli sisseastumine on murdepunkt, siis kasutavad mõnda e-teenust kõik.
  • E-riigi lahenduste kasutamine ei ole iseenest keeruline, aga tegelikult suured tehnilised probleemid loovad negatiivse maine ja halva maitse suhu.
  • Kui suhteliselt pädev arvutikasutaja jääb e-riigis jänni, siis ei soovitata seda teenust ka noortele. Noored tahavad uuenduslikku, vanad pakuvad juba vananenud asju.
  • ee on kasulik ja vajalik – inimlik nägu tuleb koos juhiga. E-teenuste kasutajasõbralikkus on väga oluline. Eesti.ee on killer-koht! Eesti.ee tiim võiks võiks teha rohkem koostööd eraettevõtetega, et teha keskkond meeldivamaks.
  • Teenustet ei teatagi, nt mobiil-ID-d ei teatagi.
  • Eraldi teema on teenuste turundamine noortele. Kas meelelahutus ja e-teenuse kasutamine peab olema eraldatud? Eraldi süsteemid? Noored ja nende sõprusring on mõjutajad. Suust-suhu reklaam. Nii vaimustuse kui pettumuse korral. Kas teenuse arendaja on piisavalt nutikas et suudab sellist kommunikatsiooni ära kasutada?
  • Kas antakse teada, kui leitakse eesti.ee-s viga või lonkav koht? Ei tõtta pangale ütlema. Võiks ka olla nii nagu skype-s tagasiside andmine lihtsaks tehtud, transferwise-s küsitakse tagasisidet, ei ole tüütu. Taxify-s oli algselt jube tüütu tagasiside andmine.
  • Noortel ei ole huvi. Nii palju muid asju – kool, sõbrad, meelelahutus, reisimine. Noored on tundnud, et nende arvamusega ei arvestata. Kui palju arutatakse ja kaasatakse noori perekonnas otsuste tegemisel. Koolis tugev hierarhia mõnevõrra jätkub. Kodu on esmane kogemus ja see paneb vundamendi julgusele arvamust avaldada. Teisalt ka noorte keelekasutus – kas võetakse kuulda kui öelda “jou. see redel mulle ei meeldi”. Aga miks ei meeldi? tuleks täpsustada. Lõhe on mõlemapoolne.
  • E-teenus peab olema LIHTNE ja ARUSAADAV! Lisaks funktsionaalsusele on oluline kasutajamugavus, hea ja käepärane disain, mis on tänaste teenuste puhul problemaatiline. Kui e-teenuse disain on kole kui öö, siis kaotab kiirelt nii huvi kui ka eesmärgi. Osalusprotaalide kasutamises on palju läbikukkumisi (Näiteks kunagi eksisteerinud TOM portaal, mis oli ühelt poolt kasutajamugavuselt ja disainist ajast maas, teiselt poolt jäi kasutamata kehva tagasiside tõttu ettepanekute saajatelt) aga ka mõned õnnestumised.
  • 40 aastane on rohkem e-teenustes aktiivsem, kui noor 16-17 aastane. Pigem reaalse vajaduse tõttu. Samas asju nagu e-pangandus, e-kool jne ei tõsteta enam e-teenuste hulgas esile, kuna nendest on saanud osa igapäevasest elust. E-teenused ongi igapäeva elu osa, mis tulevad tegelikult juba koolist kaasa 1. klassist – nooremate põlvkondade puhul on juba raske või isegi tarbetu rääkida eraldi e-teenustest ja mitte-e-teenustest: eeldus on, et need toimivad omavahel koos.

Millised teadmised peaks noor saama koolipingist?

  • Kool peab digipöördega kaasa minema, sest e-riik areneb pidevalt, kool ei tohi olla ülejäänud ühiskonnast maha jäänud. Aga samas peaks olema tasakaal, ei tohi ära unustada ka põhioskusi – käsitsi kirjutamine, pikkade tekstide lugemine, vahetu suhtlemine, esinemine reaalsete inimeste ees.  Kool ei peaks ehk arvuti taha suruma, vaid sealt tagant ka ära tõmbama, panema õppijad otse omavahel suhtlema.
  • Kool peaks olema digipöörde eestvedaja, sest ta valmistab ette tulevikuinimesi. Kuna elu on digitaalne, peab kool ka selles valdkonnas õpilasi ette valmistama. Ei ole võimalik, et kool kaasa ei lähe, see oleks sama, kui me ütleks, et alates homsest on kool väljaspool ühiskonda, kool on ühiskonna üks osa ja kui ühiskonnas on toimunud digipööre, siis peab see olema aset leidnud ka koolis.
  • Kooli roll on huvi tekitamine maailma vastu, avatud hoiaku kujundamine, et õpilased oleksid valmis hakkama saama pidevalt muutuvas digimaailmas. See ei ole mitte tehniline teave, mitte konkreetne programmeerimiskeel, mida õpilased vajavad, vaid oskus muutustega kohaneda. Majandusõpetajad on kavalalt välja mõelnud sõna „ettevõtlikkus“, mis võtab kokku nende arvates majanduselus toimetulekuks vajaliku ning ei tekita tõrget – majandusest ei pruugi iga õpetaja palju teada, kuid ettevõtlikkust on igaüks suuteline õpetama, informaatikas on vaja samasugust sõna, sest praegu ütlevad õpetajad, et nad ei tea arvutitest midagi ja sinna see digipädevuse arendamine jääbki.
  • Kool peab andma informatsiooni, näitama võimalusi MIDA uusima tehnoloogia abil teha saab. Õpilased peaksid mõistma, et arvutiga saab ka muud teha kui mängida või googeldada. Oluline on, et õpilastel ei tekiks tõrget arvuti vastu või hirmu arvuti ees. Programmeerimise õpetamine on ikkagi mõttekas, sest see annab sulle järjepidevuse, isegi kui kõik on selleks ajaks juba muutunud, kui ta tööturule läheb.
  • Kool peaks õpetama leidma infot, mitte ainult kitsalt õpetama nt programmeerimist. Kõige olulisemad oskused on info kogumine ja töötlemine, infovoost olulise üles leidmine.  Kool peaks õpetama kriitilist mõtlemist, netiturvalisust, sisuloomet, lahenduste leidmise oskust.
  • Arvutiõpetuses tuleks õpetada veidi ka tehnilist tausta. Nt MIKS on ID kaart turvaline, miks peaks kasutama üldse e-teenuseid (nt elementaarne paberi kokkuhoid, efektiivsus, andmetöötlusest saadav info). Teha nendega koos läbi mõnda protsessi, harjutust, et nad ei kardaks tehnoloogiat.  Kool peaks tegelema nii tehnilise poole kui kriitilise mõtlemisega.
  • Kool peab tulema lähemale reaalsele elule, praegu on kooliharidus liiga teoreetiline. Kool on koht, kus õpilane saab õppida, mitte koht, kus õpetatakse.
  • Praegu peaks põhirõhk minema õpetajate teadmiste täiendamisele, kuna õpilased on tänavapäeval IT valdkonnas paremad. Lapsed peaksid õpetajat suunama. Õpetajad peaksid ära kasutama oma tugevad küljed – suurema elukogemuse ning rääkima sellest, mis ohud valitsevad netist, mida tähendab suhtlemine avatud ruumis, viisakusreeglid jne.
  • Iga õpetaja peaks oma valdkonnas proovima noori suunata. Kuidas käib ID-kaardi kasutamine, see peaks tulema informaatikast, kuid näiteks e-hääletuse turvalisusest saaks rääkida matemaatikas, propagandast, turundusest meedias võiks rääkida eesti keele tunnis ja ideoloogiast ühiskonnaõpetuses. Õpilastel peab olema ligipääs tehnoloogiale ja seda peab integreerima ainetesse.
  • Kool peaks tagama õppevahendid. Muidu võib juhtuda, et kõik ei ole võrdses seisus.

Millised on e-kodaniku ettevalmistamise tööriistad? Ühiskonnaõpetuse tund kui e-kodanike kasvulava

  • Kui õpetajad ise ei kasuta, siis on ka vähe neid, kes on valmis edasi õpetama. Õpetajatel on vabadus valida vahendid, kuid palju on mugavustsoonis olevaid inimesi (õpetajad ei ole huvitatud muutustest). Noored ilmselt aktiivsemad, aga üldiselt on pigem ise aktiivsed e-teenuste kasutajad (mida laiem on õpetaja kogemus, seda suurem on tõenäosus, et temast saab aktiivne e-teenuseid vajav õpetaja; maal võiks ka vajadus suurem olla)
  • Õpetajaid koolitatakse palju, aga küsimus on see, kui palju sellest rakendatakse. Kui koolitatud, siis võib järgmiseks tekkida vahendite puudus – õpilastel on nutitelefonid ilmselt olemas ja saaks kasutada, aga õpetajatel ei ole ja siis ei ole ka nemad valmis e-vahendeid õpiprotsessi integreerima.
  • Õpetaja roll peaks olema võimaluste tutvustamine – õpilased on harjunud väikest hulka teenuseid kasutama, aga ei tea või ei julge uusi asju kasutada; õpilased pole ka harjunud ise AKTIIVSELT osalema kodanikuna erinevates protsessides; teadliku otsuse tegemine; roll oleks ka vigade ja ohtude väljatoomine.
  • Vastuolu kooli ja kodu hoiakute vahel (väärtuskonflikt) – kes propageerib ja kes mitte nutivahendeid. Võib-olla on see kooli asemel hoopis vanemate teema. Noortel võib nutiseadmete kasutamisel tekkida oht, et kontrollmehhanism nende kasutamiseks ei ole piisav – täiskasvanu võib mõelda, et e-teenused võimaldavad vajalikud asjad kiiremini ära teha.
  • Meie teenused ei ole ka alati piisavalt paindlikud ja mugavad – nt SAIS Chrome’is ei tööta, peaks saama korduvate sisselogimisteta teenuste kasutamise juurde.
  • Kelle roll muutust vedada? Koolijuhi roll – mida väärtustatakse? E-teenuste arendajad peaks ise ka tegema rohkem koostöö koolide ja koolitajatega. ELU ISE õpetab. Natuke ka koolitaja, kõrgkooli roll.
  • Õpetaja roll jääb anda vabadust õpilastele ise avastada uusi lahendusi. Õpetaja peab olema valmis ütlema, et ma ei tea, aga homseks uurin välja. Õpetaja peab olema HUVI TEKITAJA ja SUHTLEJA. Õpilased õpetavad ja soovitavad sõbrale. HITSA, kes on arendajate ja õpetajate vahel.
  • Õpetaja töö on õpilane juhatada informatsioonini. Kuidas sorteerida oluline välja ebaolulisest? Ehk peaksid hoopis lapsed oma vanemaid õpetama? Näiteks õpetaja palub lastel kodus vanematele e-valimistest rääkida. Kui teistes rühmades rõhutati kodunt saadavaid teadmisi ja kogemusi, siis selles rühmas just koju viidavaid.

 

Kuidas saaksid noored rohkem kaasa rääkida oma valla/linna otsustes? Kas riik/omavalitsus/ühiskond on valmis selleks, et noored kaasa räägiks, valmis reaalselt kaasama

  • Mida varem noortega alustada, seda varem noored valmis on. E-ülesannete lahendamise ette valmistamine, jms koolikeskkonnas.
  • Omavalitsuse tasand pole kunagi huvitanud. Põlgus poliitika vastu, nõukalik mentaliteet, et ei sekku. Sekkujates nähakse vingujaid, neid sõimatakse broileriteks. Mida saaks erakonnad teha? N.ö turunduslik noortesõbralikuks hakkamine ajaks öökima. Ühiskonnaõpetuses võiks anda noortele sobivas versioonis põhiteesid ning ärgitada kasutama lihtsat ja konkreetset asjad, mis annaks osalemise eduelamuse, nt anna teada rakendust. Kuid kes õpetab ümbruse märkamist, mis on selle rakenduse kasutamise eeldus?
  • Tundub et on hakatud rohkem märkama. Teeme ära sarnased asjad on abiks. Euroopa noorteparlamendi kogemus on õpetanud probleemipüstitamist ja lahendamist.
  • Milleks luua omavalitsustele uusi vahendeid, kanaleid noortega kommunikeerimiseks – selle asemel instagram #paide ja sellest võiks piisata. Omavalitsus peab näitama, et nad on sellest huvitatud.Peaks kasutama olemasolevaid vahendeid, nagu näiteks Twitter, Facebook siduda need olemasolevate teenustega. Tühja koha pealt alustamine on täna tõenäoliselt vähe tõhus, noored ei ole huvitatud uutesse keskkondadesse migreerumisest.  Ühes hispaania väikelinnas kasutatakse sel moel twitterit (sh politsei ja kiirabi asjus), sellega reaalselt tegeletakse.
  • Omavalitsused peaks rääkima, milliste kanalite kaudu nad infot ootavad. Asi võib olla noortes, et nad ei ole algatusvõimelised. Siiski on paljuski asi selles, kui palju omavalitsus soovib sellega tegeleda. Entusiasti taga kinni. Õpetaja võiks kutsuda vallaametniku noortele rääkima ja ametnik võiks end ise pakkuda. Samas poliitiku enesepakkumine on eetilisuse piiril. Poliitiku külastus on sama keeruline teema kui usuõpetus. Mitme erakonna debatt on eetilisem.
  • Hea vahend e-aktiivsuse suurendamiseks on näiteks valimiskompass – lihtne, atraktiivne, selge.
  • Erinevate e-teenuste ja lahenduste edukas turundamine eeldab väga selget ja kindlat eesmärki (sõltumata põlvkonnast, vanusest). Hea näide oli näiteks hiljutine Euroopa Puu valimine, mis kaasas suurel hulgal noori ja teisi. Ka kohalikul tasandil peaks noorte e-kaasamisel seadme mõned lihtsad ja atraktiivsed eesmärgid ja sealt edasi liikuda. KOV tasandiga seoses rääkisime ka kaasava eelarve meetodist, mida peaks olema võimalik kasutada KOV toimimise, otsuste ja tegevuse praktilisemaks tutvustamiseks noortele (aga ka teistele).